Nyen

Nyen (rootsi keeles Nyen, saksa keeles Nyenschantz, soome keeles Nevanlinna, vene keeles Канцы) oli 17. sajandil Rootsi linn Ohta jõe ühinemiskohas Neeva jõega, Ingerimaa kubermangus Nyeni/Nöteborgi läänis (praeguse Peterburi territooriumil).

Georg Schwengeli 1644. aasta Nyeni kaart
Nyeni linn ja Nyenskansi kindlus (1678)
Nyeni asukoht Neeva jõe suudmes, 1698
Rootsi dominioonid ja Ingerimaa Rootsi valdustes
Nyenskansi kindluse (esiplaanil) ja Nyeni linna (Ohta jõe vastaskaldal) makett

Jakob De la Gardie sõjakäigu järel Moskva tsaaririiki kontrollisid Jakob De la Gardie väed tsaar Vassili IV-ga sõlmitud lepingu kohaselt Rootsile lubatud alasid. 1611. aastal valis ta Ohta jõe suudmes (praeguse Peterburi territooriumil) uue Nyeni kaitserajatise asukoha ja alustas Nyenskansi kindluse ehitamist. Rootsi kuningas nimetas piirkonda valitsema asehalduri 1611. aastal Nyenis, Henrik Eriksson Sabelstjerna. 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahulepinguga sai Rootsi kuningriik oma Rootsi Ingeri valdusse maa-alad Jäämerest Maanselja mägimaa, Laadoga järve Neeva jõgikonna Ingerimaa ja Peipsi idaranna kaudu Väinajõeni.

Asutamine ja linnaõigused

Rootsi kuningas Gustav II Adolf langetas 17./27. juunil 1632 otsuse rajada Neeva jõe (rootsi keeles Nyen) äärde ning teistesse sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal linnad, andes neile kuueks aastaks maksuvabastuse. Kuninga surma tõttu jäi see otsus täitmata, kuid Kristiina eestkostevalitsus kinnitas 28. septembril 1638 soovi võtta linna rajamine uuesti käsile. Alalise Rootsi linnaõiguse sai Nyen 20. septembril 1642. Kuni 1651. aastani (üleviimiseni Narva) oli Nyen Rootsi Ingerimaa kubermangu keskus ja ka Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberneri residents.

Linn

Gustav II Adolf otsusega Karjalas ja Ingerimaal rajatavatele linnadele tuli anda linnaõigused ja privileegid. Linnad pidid lähtuma Rootsi linnaseadusest ja samuti pidid uued linnad saama kuueks aastaks vabastuse kõikidest maksudest ja neil, kes ehitasid linnades kivimaju ja teisi ehitisi, lubati maksuvaba perioodi pikendada veelgi. Nyeni harujõe Swartebäcki (Ohta) suudmes asunud linna keskuseks oli ala Ohta jõe paremal kõrgel kaldal, Linna planeeris Georg Schwengel, kavandatud linnaplaan oli põhijoontes nelinurkne. Algne Nyeni raekoda hävines 5. juunil 1656, kui Moskva tsaaririigi väed põletasid linna maha, 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõjas Pjotr Potjomkini juhtimisel, kuid pärast Kärde rahu sõlmimist linn taastati. Pärast sõda ehitatud Nyeni raekoda linnaväljaku ääres, oli toonase Rootsi väikelinnadele iseloomulik katuse keskosas asuva kellatorniga kaunistatud uus raekoda ja raeväljakut ümbritsesid jõukamate linnakodanike majad.

Linnajuhtimine ja elanikkond

Linna juhtis Nyeni raad, mille koosseisu kuulus kuni 3 bürgermeistrit ja 5–7 raehärrat. 14/24. juunil 1640 oli linnal 67 meessoost kodanikku. Elanikke oli 1642. aastal 471, neist 232 naissoost ja 239 meessoost. Hiljem elanike arv kasvas 2500-ni.

Linna põhielanikkonna moodustasid soomlased ja rootslased, saksa kodanikkond koosnes mõne mainekama käsitööala esindajatest ja enamasti Lübeckist, Tallinnast ja Narvast pärit kaupmeestest (Huecki, Luhri, Frisiuse (Johan Henrik Frisius (–1699–1737), aadeldatult Frisenheim), Siliacks (Zilliacuse), Blomi (aadeldatult Frisenheim) ja Pölcki (Pölke), Jaenischite suguvõsad), kes 17. sajandi lõpupoole saavutas Nyenis domineeriva seisundi ja linna raehärrad olid enamasti sünnilt sakslased.

17. sajandi lõpul, Üheksa-aastase sõja ajal (1688–1697) asus Nyenisse Hollandist laevameistreid, kes arendasid laevaehitust Nyeni ja Narva piirkonnas.

Majandus ja kaubandus

1632. aastal antud linnaseadustega sai Nyen ka õiguse kaubandusele, kuid nende praktikas realiseerimine venis. 1638. aastal keelustati läänest tulevatel võõrastel laevadel Tallinnast mööda Nyeni sõita, seal kaupu maha ja peale laadida. Takistuseks Nyeni asutamisele ja arengule oli ka Tallinna, Narva ja Viiburi protest uue Läänemerel konkureeriva kaubanduslinna asutamise vastu ning juba 1583. aastal asutatud Arhangelsk, kust toimus Venemaa väliskaubandus Inglismaa ja Hollandi kaupmeestega Valge mere kaudu. Juba 1630. aastate lõpust alates sõideti aga ka Nyeni kaudu Rootsi pealinna juba regulaarselt. 1637. aastal rajati Stockholmis Vene kaubahoov. Nyeni kaudu liikusid Stockholmi kauplema Novgorodi, Tihvini, Laadoga ja Olonetsi kaupmehed.

Kuid veel samal 1638. aastal võttis kuninganna Kristiina eestkostevalitsus otsuse, millega Nyeni pidi taas olema ülimuslik Rootsi linnaseadus ja edasi kinnitati linna sise- ja väliskaubanduse viimist samadele alustele Viiburi ja Narvaga, mis võimaldas Nyenile passiivse laolinna staatuse, eelkõige Venemaalt saabuvate kaupade vahendamiseks. 1646. aastast lubati augustis peetava kolmenädalase aastalaata, mis suurendas välismaalaste huvi Nyeni vastu. 1648. aastast rakendati kõigi kolme (Tallinn, Narva ja Nyen) Soome lahe linna kaubandustingimuste ühtlustamist ning vene ja teised võõrad kaupmehed said õiguse hulgi omavahel takistamatult kaubelda. Kuid kauplemiseks lubatud kaupade hulka ei kuulunud sool, heeringas ja vili, mida võis osta ainult Tallinna kaupmeestelt. 1650. aastast kuulus linnale ka pool Vene kaupadelt laekunud portooriumirahast. 1650. aastal laekus Nyenis portooriumi, litsentsi, aktsiisi jt. maksude pealt kuni 3000 riigitaalrit, Narvas aga veidi üle 5000 ja Tallinnas tõi ainult portoorium sisse vaid umbes 3000–4000 riigitaalrit. 1653. aastast oli Eesti- ja Ingerimaa, Vene transiitkaubanduse küsimuste kureerija ühine Eesti- ja Ingerimaa kommertsdirektor. 1654. aastal saadi Nyenis portooriumitasu (ilma teiste tollimaksudeta) 15 000 riigitaalrit, Tallinnas 12 000 ja Narvas üle 20 000 riigitaalri. 1650. aastate esimesel poolel oli Nyeni kaubandus tõusuteel, mille aga katkestas Vene-Rootsi sõda (1656–1658) ja 1656 Moskva tsaaririigi väed põletasid linna maha.

1656.–1661. aasta Vene-Rootsi sõja lõpetanud 1661. aasta Kärde rahulepinguga olid Rootsi aladel loetletud Moskva tsaaririigi ja Rootsi vaheliste kaubanduspunktidena Stockholm, Riia, Viiburi, Tallinn, Narva, Ingerimaa, Karjala ja hiljem lisandus ka Nyen. 1669. aastal väljastas Karl XI eestkostevalitsus eriresolutsiooni, millega Nyeni ja Narva tubakakaubandus vabastati kõigist senistest piirangutest. 17. sajandi lõpuks oli Nyeni linnast kujunenud tähtis linn puidukaubanduses.

Nyeni vallutamise järel emigreerusid Nyeni varakamad elanikud Helsingisse, Viiburisse ja Rootsi. 1708. aastal oli 10% Helsingi elanikest pärit Nyenist.

Kirikud ja haridus

Linnas tegutses Ingerimaa luteri kiriku rootsi-soome koguduse Nyeni kirik ja saksa koguduse Nyeni Püha Vaimu kirik luteri koguduste kirikuõpetajatega, 1671. aastal valminud mõlema koguduse ühine kirik. Tegutses saksa kool ning Narva ja Ingerimaa superintendendi Heinrich Stahli avatud Nyeni triviaalkool. Piirkonna õigeusklikud käisid linna vastas Neeva vasakul kaldal asuvas vene kabelis Spasski pogostis Vorompoli külas.

Nyeni ja Nyenskansi kindluse ala 2022. aastal

Linna häving

1700–1721 aastate Põhjasõjas vallutasid Moskva tsaaririigi väed Ingerimaal oktoobris 1702 Nöteborgi kindluse ja 12. mail 1703 Ohta jõe suudmes paikneva Nyeni kindluse, sellega oli kogu Neeva venelaste valduses. Nyen hävitati 12. mail (Rootsi kalendri järgi 2. mail, Juliuse kalendri järgi 1. mail) 1703.

 Pikemalt artiklites Põhjasõda, Põhjasõda Rootsi Läänemereprovintsides, Isoviha ja Uusikaupunki rahu

Moskva tsaar Peeter Suur otsustas 16. (27.) mail 1703 rajada Neeva jõe äärde Jänesesaarele Peeter-Pauli kindluse ja mõni aeg hiljem selle müüride alla linna, mille nimeks sai Peterburi (Sankt-Peterburg). Vene ja Nõukogude historiograafias on Nyeni olemasolu üldiselt maha vaikitud, kuna see ei sobinud kontseptsiooniga Peterburi asutamisest tühjale kohale.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Henrik Eriksson, Befallningsman Tolsborg Adlad av hertig Carl 1609, Ståthållare på Nyen 1611. Död 1619, www.adelsvapen.com
  2. ↑ Jully Ramsay, Frälsesläkter i Finland intill stora ofreden (1909-1916). Helsingfors, 1909. s. 382[alaline kõdulink]
  3. 1 2 3 4 Piret Lotman. Unustatud uus linn. Tuna, 2003, nr 3, lk 25-34
  4. ↑ Johan Henrik Frisenheim. Föddi Nyen, Död:1737 Finland (i Villmanstrand), sok.riksarkivet.se
  5. ↑ soome viki: Johan Henrik Frisenheim
  6. ↑ Frisenheim nr 197, www.adelsvapen.com
  7. ↑ Gustaf Elgenstierna, Den introducerade svenska adelns ättartavlor / 2. af Chapman-Fägerstråle. STOCKHOLM 1926, Frisenheim nr 197, s. 847-848
  8. ↑ Gabriel Anrep, Svenska adelns ättar-taflor / Afdelning 1. Abrahamsson - Granfelt. STOCKHOLM, 1858. P. A. NORSTEDT & SÖNER s. 885
  9. ↑ Släktföreningen Zilliacus (rootsi keeles)
  10. ↑ Frisenheim nr 1513, www.adelsvapen.com
  11. ↑ Gustaf Elgenstierna, Den introducerade svenska adelns ättartavlor / 2. af Chapman-Fägerstråle. STOCKHOLM 1926, Frisenheim nr 1513, s. 845-847
  12. ↑ Enn Küng, lk 12
  13. ↑ Helmut Piirimäe, "Kaubanduse küsimused Vene-Rootsi suhetes 1661.–1700. a.". Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, Vihik 113. Tartu 1961, lk 14-15
  14. ↑ Enn Küng. Tubakakaubanduse riiklik reguleerimine Narvas 17. sajandi teisel poolel. Kleio. Ajaloo ajakiri. Tartu, 1994, nr 9, lk 9
  15. ↑ Kepsu, Kasper (2021). The Burghers of Nyen as Creditors and Suppliers in the Great Northern War (1700–1714). In Petri Talvitie & Juha-Matti Granqvist (Eds.), Civilians and Military Supply in Early Modern Finland (p. 87). Helsinki University Press
  16. ↑ Kyösti Väänänen, Herdaminne för Ingermanland. I, Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare i Ingermanland under svenska tiden s. 131, Svenska litteratursällskapet i Finland, 1987.
  17. ↑ Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Nevanlinnan kirkkoherrat, (vaadatud 27.02.2026)
  18. ↑ Ylioppilasmatrikkeli 1640–1852: Nevanlinna, (vaadatud 27.02.2026)
  19. ↑ Kyösti Väänänen, Herdaminne för Ingermanland. I, Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare i Ingermanland under svenska tiden s. 132, Svenska litteratursällskapet i Finland, 1987.
  20. ↑ Enn Küng. Nyen (Nevanlinna) transiitkaubanduse keskusena Neeva jõe suudmealal 1632–1703[alaline kõdulink]. Tuna 2003 nr 2, lk 9

Kirjandus

Välislingid