Prantsuse pankuri ja poliitiku Jacques Lafitte'i (1767–1844) välja töötatud ja hobuste veetav omnibuss vedas 1819. aastal Pariisis korraga kuni 50 inimest. Selle kasutamine aitas vältida linna mudaseid tänavaid. Saanud sellest inspiratsiooni, pani londonlane George Shillibeer 1829. aastal aluse omnibussi ehk paljuistmelise hobusõiduki esimesele regulaarliinileLondonis.
Juba 1832. aastal oli Londonis omnibussiliikluse korraldajate vahel nii tugev konkurents, et võisid teha marsruudil sõitjate sisenemiseks ja väljumiseks peatusi kõikjal. Kaitsmaks end röövlite ja taskuvaraste eest hakkasid reisijad omnibussi ootamiseks kogunema sobivates kohtades väikestes gruppides. Nii tekkisid nüüdisaja mõistes ühissõidukite peatused. Ühistransport muutus Londonis ja Pariisis sedavõrd populaarseks, et levis suhteliselt kiiresti ka teistesse suurlinnadesse.
Omnibussiliiklusest Tallinnas
Tallinna ühistranspordis hakkasid omnibussid etendama teatud rolli 19. sajandi keskpaigas. Väidetavalt liikus 1849. aasta suvel omnibuss kesklinnast Kadrioru Supelsalongini. Pole teada, kas omnibussiliiklus Kadriorgu toimis kõigil järgnevatel aastatel, kuid 1880. aastatel oli liiklus sellel marsruudil suhteliselt regulaarne. 1888. aastal lõpetati omnibussiliiklus kesklinnast Kadriorgu, kuna sõitjate teenindamise võttis üle hobutrammiliin. Kadriorust Pirita-Kosele liikus omnibuss viis korda päevas.
1860. aasta kevadel pani Tallinna raehärra Elfenbein liikuma kahe hobusega ekipaaži Raekoja platsilt Kalaranda Elfenbeini supelasutuse juurde. Sõiduk oli mõeldud eelkõige supelasutuse külastajate sõidutamiseks, kuid pileteid müüdi kõigile sõitasoovijatele. Omnibuss võttis peale kaheksa sõitjat ja liikus kindla sõiduplaani kohaselt iga poole tunni järel Raekoja platsilt Kalaranda ja tagasi. Ühissõiduk osutus selle omanikule ebarentaabliks, sügisel omnibussiliin suleti ja lõpetas peagi tegevuse.
Sajandi lõpukümnendil loodi enam-vähem pidevalt töötavad omnibussiliinid ühenduse pidamiseks eeslinnadega. 15. mail 1895 avati omnibussiliin Kloostri värava (Gümnaasiumi tn) juurest Koplisse. Mõni aasta hiljem väljus omnibuss sealt Koplisse isegi kuuel korral päevas ja nii kuni 1914. aastani. Omnibuss ei liikunud talvel ja sügiseti külmade ning vihmaste ilmadega. Tallinna esimesed omnibussid olid suhteliselt primitiivsed – osaliselt lahtised vankrid kahe pika puidust pingiga. Peale mindi tagant nagu hiljem ka esimestele autobussidele.
Suvitushooajal pandi käima omnibussid kesklinna ja suvituspiirkondade vahel ja sajandivahetuseks oli loodud omnibusside abil ühendus kõigi linnalähedaste suvituskohtadega. Tiskresse ja Rannamõisa väljus omnibuss Jaani kiriku juurest kord päevas. Kadriorust Pirita-Kosele viis omnibuss sõita soovijaid päeva jooksul viiel korral. Omnibussiliinide loomiseks Tallinnas oli vaja linnavalitsuse luba samadel alustel, nagu väljastati lubasid voorimeestele. Kopli ja teiste omnibussi linnalähiliinide pidajaks oli ettevõte Privat-Post, mille omnibussipark asus Pärnu maantee ja Liivalaia tänava ristmiku läheduses.
