Isanda- ja orjamoraal (saksa keeles Herren- und Sklavenmoral) on keskne teema Friedrich Nietzsche töödes, eriti tema esimeses essees "Moraali genealoogiast" ("Zur Genealogie der Moral"; 1887).
Nietzsche väitis, et on olemas kaks fundamentaalset moraalitüüpi: isanda- ja orjamoraal. Isandamoraal vastandab head, suursugust (saksa gut) halvale, põlatule (saksa schlecht). Isandamoraali viljeleja põlgaks arga, väiklast, omakasupüüdlikku, ennast alandavat inimest, koeralikku inimtõugu. Isandamoraali oluline komponent on egoism. Seevastu orjamoraal vastandab aga head (saksa gut) kurjale (saksa böse); kurjaks peab Nietzsche kõike võimast, ohtlikku, hirmuäratavat.