Osula lahing

Osula lahing
Osa Eesti metsavendlusest
Toimumisaeg	1. aprill 1946
Toimumiskoht	Võrumaa, Eesti
Tulemus	okupantide võit
Osalised
Eesti Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Avo Pruus (metsavendade salk) NKVD kapten Burtsev, vanemleitnant Osokin
Jõudude suurus
6 metsavenda ja 3 tsiviilisikut umbes 150 meest
Kaotused
Langenud 9 Langenud 2

Osula lahing (nimetatud ka Määritsa (talu) lahing) oli 1. aprillil 1946. aastal Võru maakonnas Sõmerpalu vallas Haamaste külas Hindriku talus metsavendade ja Nõukogude julgeolekujõudude vahel toimunud lahing. See oli üks kangelaslikumaid Võrumaa metsavendade peetud lahinguid.

Kuigi talu nimi on Hindriku, teatakse seda Määritsa talu lahinguna tema peremehe Erich Määritsa (1899–1967), Eesti Vabariigi sõjaväe kapteni järgi, kes viibis tollal Saksamaal paguluses.

Eelnev metsavendade rünnak Osulas

Metsavendade rünnak Osula asulale toimus 13. märtsil 1946 ning oli okupatsioonivõimudele ränk ootamatus. Varem polnud Eestis toimunud sarnast sündmust, et metsavennad hoiaksid valla keskust tervelt ühe päeva oma valduses. Ründajaid oli julgeoleku andmetel umbes 25 meest. Kohalikelt elanikelt saadud andmete põhjal mõistsid metsavennad sel päeval kohut ja lasksid maha 13 nõukogude aktivisti (sh mõni nendega seotud inimene). Lähtuti põhimõttest: vanglaid meil pole, suuremad süüdlased laseme maha, väiksemad laseme lahti.

See sündmus sai suure vastukaja, rünnakut arutas EKP Keskkomitee oma büroo istungil 28. märtsil 1946. Istungi otsuses nõuti Võrumaa NKGB ja NKVD maakonnaosakondadelt otsustavat tegutsemist ning maakonnas banditismile kahe kuu jooksul lõputegemist. Selle alusel asusid julgeolekuorganid ülima aktiivsusega tegutsema. Sõmerpalu vallas arreteeriti hulgaliselt inimesi, keda kahtlustati sidemetes metsavendadega. Arreteerituid piinati ning neilt saadi and­meid, et osa Osula rünnakust osavõtjaid varjab end Hindriku talus. Lisaks oli võimalik, et julgeolekuorganitel õnnestus sokutada metsavendade ridadesse oma agent.

Lahingu käik

Ööl vastu 1. aprilli ründasid 120 NKVD eriüksuse sõdurit ja viieteist kohaliku hävituspataljoni liiget Hindriku talu. Hiljem toodi veel lisajõude. Talus oli eelneval päeval viibinud kümmekond metsavenda, kellest osa lahkus ööl või varahommikul, mistõttu lahingu enda ajal oli neid vähem.

Varahommikul kella kuue paiku piirati talu sisse ja üritati tungida elumajja, et tabada sealviibijaid elusalt. Metsavennad lõid rünnaku tagasi ning sõdurid talust välja. Seejärel püüdsid kuulipilduja tule katte all kuus metsavenda ja taluperenaise õde metsa põgeneda. Kuid seda märgati – kaks metsavenda langes ja õde vangistati. Teised neli tõmbusid tagasi tallu.

Metsavennad avasid elumajast piirajate pihta kuulipilduja- ja automaaditule, üks sõjaväelastest sai surma ja teine surmavalt haavata. Seejärel tõmbusid sõjaväelased Hindriku talust kaugemale ja asusid positsioonidele naabertalude ja metsa varju. Hindriku talule avati äge tuli – tulistati kahest raskekuulipildujast, seitsmest kergekuulipildujast ja teistest relvadest, kuid metsavennad ei alistunud. Piirajad asusid talu süstemaatiliselt hävitama ning lahingu käigus põletati maha kõik talu kõrvalhooned peale ühe. Seitse tundi kestnud võitluse järel saatsid piirajad tallu perenaise õe sõnumiga: andke alla või teid põletatakse koos majaga! Majast tuli vastus: teeme 45-minutilise vaherahu, siis räägime edasi. Neljakümne viie minuti möödumisel pandi aga talu aknale sinimustvalge lipp ja piirajatele avati uuesti kuulipildujast ja püssidest tuli. Kohe süttis leekkuulidest elumaja. Võitlus jätkus katuse sisselangemiseni. Mahapõlenud majast kiskusid piirajad pootshaagiga välja kuus tundmatuseni söestunud laipa.

Põlenud maja ahjulõõrist leiti kiri (säilitati hiljem Tallinnas KGB arhiivis), kus oli tekst:

Eesti rahvas! Täna, 1. aprillil 1946. a. meie, Eesti partisanid, võitlesime tiblade ja eesti rahva äraandjate vastu. Avaldasime kuuekesi vastupanu vaatamata suurele ülekaalule umbes kaheksa tundi. Niisiis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest!

Vapper sõdur Švejk

Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas! Tervitus kõigile kaaslastele, väikesele õekesele, isale ja emale ja veel kord väikesele H-le.

Tervitab Avo Pruus.

Lahingus hukkunud metsavennad

Lahingu alguses toimunud läbimurdekatsel langesid metsavennad – 21-aastane Kalju Tiits ja 23-aastane Aksel Pallav. Lahingu lõpus sai surma läbirääkijana kasutatud Erna Tatrik, kes oli taluperenaise Marta Määritsa 29-aastane õde. Nende surnukehad viidi pärast lahingut Osulasse ja pandi poolistukile Osula meierei kuuri seina äärde isikute tuvastamiseks ja rahva hirmutamiseks kõigile vaadata. Nad maeti Osula surnuaia vastas üle tee asuva metsa alla, kalmu ümbritses hiljem madal aed. 2011. aasta oktoobri lõpus maeti nende säilmed ümber Osula kalmistule. Viimast sõjaväelist au andis Kaitseliidu Võrumaa maleva valikrühm.

Pärast lahingut toodi majarusudest välja kuus surnukeha. Need vedelesid mõnda aega maja kõrval, ilmselt sama kaua, kui kolme majast välja pääsenud, kuid tapetud võitleja surnukehad Osula meierei seina ääres. Koolnute rahva ette toomine oli okupantide poolt väga levinud, kuna «bandiitide laipu ei tohi jätta teistele bandiitidele mahamatmiseks». Hiljem surnukehad siiski maeti otse maja trepi ette, pead suunaga läände nagu surnuaial.

Avo Pruus teatas oma nime paberil. Teised surmaminejad olid kohaliku päritoluga ega tahtnud omaste pärast nime avaldada. Kindlasti jätsid oma elud põlevas majas perenaine Marta Määrits, kes nädal hiljem saanuks 48-aastaseks, tema ema Liina Sillamaa ja vend Osvald Tatrik, samuti metsavendade juhid Avo Pruus ja Karl Heerik. Ühe metsavenna surnukeha osutus tundmatuks.

2012. aasta suvel toimusid võsastunud Hindreku talukohas, elamu varemetel väljakaevamised, et täpsustada lahingu käiku ja veenduda, kas majas võis olla rohkemgi hukkunuid, nagu oli arvatud. Tuvastati siiski vaid kuue isiku hukkumine. Nende säilmed maeti Osula surnuaiale 21. septembril 2014 ning ümbermatmistseremoonia toimus Heimtali Peetri kirikus.

Lahingu jäädvustamine

• Lahingut on kujutatud 1989. aasta mängufilmis "Äratus", mille režissöör on Jüri Sillart.
• Haapsalu kunstnik Ülo Telgmaa on jäädvustanud selle kangelasvõitluse maalil.
• 27. mail 1995 paigaldati Eesti Endiste Metsavendade Liidu eestvedamisel endise Hindriku talu õuele selle kangelasliku lahingu mälestuseks tagasihoidlik mälestuskivi, kuhu on raiutud viie langenud metsavenna ja nende kolme abistaja nimed.

Viited

Kirjandus

• Mart Laar. Metsavennad. Kirjastus OÜ Read. 2013/2022. lk 205–207

Välislingid

• Surma ei otsinud keegi videoarhiiv, ETV, 1985
• 68 aastat tagasi langenud metsavennad leidsid viimse puhkepaiga Koit, nr. 108, 23 september 2014, digar
• Haamaste metsavendade mälestuskivi Eesti Sõjaajaloo Andmebaas
• Pärandkultuuri objekt: Määritsa (Hendriku) talukoht ja metsavendade mälestuskivi Keskkonnaagentuur