Ove Johannes Abildgaard (17. september 1916 Lemvig – 11. oktoober 1990) oli taani luuletaja, tõlkija ja kriitik.
13-aastaselt asus ta õppima Haslevi gümnaasiumi, mille ta lõpetas 1935. Ta õppis Kopenhaageni ülikoolis õigusteadust ja kirjandust. Noorte kunstnike klubi kaudu puutus ta kokku 1940. aastate luuletajate põlvkonnaga. Aastatel 1943–1944 oli ta Dybvadis koduõpetaja. 30-aastaselt debüteeris ta luuletajana. Aastatel 1953–1966 oli ta vabakutseline leksikoniautor, tõlkija ja kirjanduskriitik sotsiaaldemokraatlikus ajakirjanduses. Aastatel 1967–1983 töötas ta Taani Raadio luuletoimetajana.
Ta debüteeris 1946 koguga "Uglegylp". Pärast 1954. aastat, kui ta oli juba omandanud moodsa klassiku maine, vaikis ta luuletajana paarkümmend aastat. Kogus "Og Lises hånd i min" (1972) ja "Mariehønen" (1976) katsetas ta uusi vorme. Mälestuskillud "Hvorfor netop i dag da det er søndag" (1986) sisaldavad konkreetse luule mõjulises küljenduses luulet ja proosat.
Ta oli traditsiooni- ja vormiteadlik luuletaja, kellel oli oma stiil. Sageli puudutas ta humoorikas, sentimentaalsust ja paatost vältivas metafooririkkas sõnastuses suuri eluprobleeme.
Tema vanemad olid kaupmees Alfred Julius Abildgaard (1876–1954) ja Asta Katrine Dalgaard (1886–1965).
Ta abiellus 5. mail 1948 Kopenhaagenis Unnur Skúladóttir Thoroddseniga (sündinud 1917 Islandil Ísafjörðuris), Islandi advokaadi ja parlamendiliikme Skúli S. Thoroddseni (1890–1917) ning Guðrún Skúladóttiri (1897–1950) tütrega.