Pakend (ingl. package) on mistahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel - toormest kuni valmistooteni ning tootja käest tarbija kätte jõudmiseni.
Pakend on enamasti ette toodetud sobiva suurusega müügipakend (karp, purk, pudel või muu taaraüksus), millesse paigutatakse toode pärast selle valmimist ja samuti ette toodetud, sobiva suurusega karp, kast, konteiner vms, kuhu omakorda asetatakse müügipakendid.
Lisaks pakendi mõistele on kasutusel ka termin „pakkeüksus“. Pakkeüksus (ingl. packing unit) on pakendatud toote või toodete käsitsemiseks, ladustamiseks ja transportimiseks sobiva suuruse ja kaaluga ühik, mida saab käsitsi või tõstuki ühe tõstega efektiivselt teisaldada, hoiustada ja transportida.
Pakendamine (ingl. packing; packaging) on tegevus, mille käigus kaup (toode, tooted) või saadetis paigutatakse sobiva suuruse ja kujuga valmispakendisse, millele järgneb pakendi sulgemine ja vajadusel markeerimine. Pakendamine on pakendamata või müügipakendis oleva toote või saadetise täiendav kaitsmine pakkematerjaliga (pakkekile, gofreeritud papp, kartong, mullkile, pakketeip vms, vältimaks kauba või selle müügipakendite vigastamist transpordil ja ladustamisel. Pakendamine on ka pakkeüksuste või toodete paigutamine kompaktselt kaubaalusele ja kinnitamine aluse külge pakkekile, pakketeibi, pakkelindi abil või muul viisil.
Pakendamiseks loetakse igasugust tegevust koos sobivate materjalide kasutamisega, millele järgneb kauba transportimine või ladustamine ja mille ülesandeks on kaitsta tooteid kahjustuste eest nii, et need jõuaksid saaja/tarbijani oma algsel kujul ja algsete omadustega. See on oluline logistikafunktsioon ja valdkond, (tehnoloogia) mille ülesandeks on töötada välja viise ja võimalusi kaupade kaitsmiseks, atraktiivseks muutmiseks, jaotuseks, müügiks ja kasutamiseks. Pakendamisega kaitstakse kaupu mehaaniliste, keemiliste, bioloogiliste ja ilmastikumõjude eest.
Tooted peavad olema kaitstud järgmiste mõjude eest:
liialt kõrge või madal temperatuur;
tolm;
niiskus;
õhk (vajadusel);
valgus (vajadusel);
kahjustused veo- ja käsitsemise protsessis;
kaod varguste tõttu.
Kaupade pakendamine täidab mitmeid olulisi ülesandeid. Pakendamine pole tähtis ainuüksi toodete ja kaupade kaitsmise seisukohalt. Hea pakend teeb võimalikuks toodete efektiivse käsitsemise, ladustamise ja veo. Pakendid vahendavad informatsiooni toodetest, nende omadustest ja kasutamisotstarbest. Atraktiivne müügipakend aitab kaasa ka toote turundamisele ja võimaldab suurendada läbimüüki. Pakend võib aidata vähendada vargusjuhtumeid, samuti tuvastada kaupade päritolu ja ehtsust. Pakendi olelusringis on mitmeid osalisi: tooraine ja pakkematerjalide tootjad, pakendajad, hulgi- ja jaekaubandus, tarbijad ning pakendite utiliseerijad.
Kauba pakenditel ja pakendamisel on neli peamist funktsiooni:
Kauba kaitsmise funktsioon – kaitsta kaupu erinevate füüsikaliste ja keemiliste mõjude, kuritahtliku tegutsemise ning transpordil ja käitlemisel võimalike mehaaniliste mõjude eest.
Inimeste ja keskkonna kaitsmise funktsioon – kaitsta kaupu transportivaid ja käsitsevaid töötajaid õnnetuste ja kahjustuste eest.
Kasutatavuse funktsioon – muuta kaupade transport ja käitlemine mugavaks, tootlikuks ning efektiivseks.
Informatsiooni edasiandmise funktsioon – edastada informatsiooni saadetiste (veoste, pakkeüksuste) ja toodete kohta.
Pakendamine peab pakkuma kaubale kaitset ohtude vastu, mis võivad tekkida laonduses ja transpordis. Nendeks ohtudeks on enamasti raskusjõust tulenev rõhk kauba virnastamisel, põrutus ja vibratsioon veol ja käsitsemisel, liialt kõrge või madal temperatuur ning temperatuuri kiire muutumine, samuti liigne niiskus ja võimalik saastumine. Pakendid peavad pidama vastu tõstmisele, teisaldamisele ja survele. Vastupidavus vertikaalsuunas mõjuvatele rõhkudele on eriti oluline toodete virnastamisel.
Pakendite üks olulisi ülesandeid on kaitsta ka kaupade käsitsemisega tegelevaid inimesi vigastuste, kahjustuste ja õnnetuste eest. Tavapärasest rangemad nõuded kehtivad ohtlike ainete vedamisel ja ladustamisel. Ohtlikeks loetakse plahvatusohtlikud ained, kergestisüttivad vedelikud, põlevad ained, gaasid, radioaktiivsed ained ja sööbivad ained. Ohtlikke aineid võidakse vedada tünnides, kanistrites ja kottides. Nende ainete ohtlikkuse tõttu peavad olema pakendid tavapärasest tugevamad ja mehaanilistele mõjudele vastupidavamad. Pakkematerjalideks on ohtlike ainete puhul enamasti teras, puit ja klaas.
Informatsiooni edastamine on tavaliselt üks pakendite olulisemaid funktsioone. Pakenditel olevat teavet kasutatakse toodete tuvastamisel ja logistikatoimingute kavandamisel ja teostamisel. Pakendil olev informatsioon võib sisaldada teavet toote ja selle osade kohta, kasutusjuhendit, reklaami jms. Laotöölise jaoks on kõige tähtsam informatsioon pakendil see, mis sisaldab nõudeid ja juhtnööre kauba käsitsemise kohta. Pakendi enda praktilisus sõltub sellest, kui mugav on seda avada ja sulgeda.
Pakendid liigitatakse kahte põhitüüpi: tarbijapakendid ja logistikapakendid. Tarbijapakend on üldjuhul müügipakend, mida kasutatakse jaotusahela viimases lülis – jaekaubanduses. Logistikapakendid aitavad vahendada materjalivoogusid tootmises, transpordis, käsitsemisel ja ladustamisel. Tüüpilised logistikapakendid on gofreeritud kartongist rühmapakend, kaubaalus ja mitmekordselt kasutatav, tagastatav konteiner. Müügipakenditest koostatakse tavaliselt rühmapakendid ja rühmapakenditest kaubaalused kaubaga. Kaubaalustest omakorda koostatakse veoühiksaadetisi ehk konteiner-, haagis-, poolhaagis- jms saadetisi.
Müügipakend (ingl. selling package) on tarbijale müügikohas kauba üleandmiseks ettenähtud müügiühiku osa. Müügipakendi ülesanne on kaitsta selles olevat toodet, edastada olulist informatsiooni toote kohta, võimalus tuvastada toodet jaemüügi protsessis ja muuta toode võimalikule ostjale atraktiivseks.
Rühmapakend, ka ühispakend, (ingl. group package; master pack) on mõeldud teatud hulga müügiühikute rühmitamiseks tootmis-, ladustamis- või müügikohas. See on suurem pakkeüksus, millesse on asetatud väiksemad. Rühmapakend kaitseb müügipakendeid kahjustuste eest ja muudab kauba käsitsemise laos või kaupluses tõhusaks. Ühtlasi hõlbustab see kaubasaadetise väljastamist ja vastuvõtmist, kuna sisaldab konkreetse toote puhul alati kindlaksmääratud koguse müügiühikuid.
Veopakendi ehk logistilise pakendi (ingl. tarnsport package; logistics package) ülesanne on võimaldada kasutada veoühiku põrandapinda säästlikult ning käsitseda tõstukitega kaupu tõhusalt. Veopakendit kasutatakse kauba käsitsemise lihtsustamiseks ja veose kahjustamise/kadumise riskide vähendamiseks veoprotsessi ja ladustamise käigus. Veopakend peab võimaldama kauba kohtkindlat kinnitamist veovahendi või veoühiku kaubaruumis. Tüüpilisteks veopakenditeks on kaubaalus või tagastatav konteiner koos kaubaga. Veopakenditeks ei loeta ISO standardkonteinereid ja lennuveokonteinereid.
Ajalugu
Iidsete pakendite uurimine moodustab olulise osa arheoloogiast. Esimesed pakendid valmistati lihtsatest kättesaadavatest materjalidest: kõrkjatest korvid, nahast ja kangast kotid, puust kastid, keraamilised vaasid, puidust tünnid jne. Uute materjalide areng tõi kaasa ka uute materjalide kasutamise pakendite valmistamisel: näiteks klaasist ja pronksist anumad.
Esimene märge paberi kasutamisest pakendimaterjalina pärineb aastast 1035, kui üks Pärsia seikleja märkis Kairo turgu külastades, et juurviljad, ürdid ja rauast esemed pakiti kliendi jaoks paberisse.
19. sajandi alguses hakati valmistama rauast ja kaetud terasest kanne. Pappkarbid ja vineerist kastid võeti kasutusele 19. sajandi lõpul. 20. sajandil toimunud pakendite areng suurendas tootmisefektiivsust ning parandas toiduainete kaitstust, näiteks bakeliidist pudelikorgid, läbipaistvast tsellofaanist pakkematerjalid. Pakendite omaduste ja funktsioonide parandamiseks hakati kasutama lisamaterjale, näiteks alumiiniumi ja eri tüüpi plaste. Tehasesisene ümbertöötamine on olnud juba pikka aega pakkematerjalide tootmise juurde kuuluv protsess. Juba aastaid on olnud tulemuslik alumiiniumi ja paberi baasil valmistatud toodete ümbertöötamine lõpptarbija poolt. Alates 1980. aastatest on selline tegevusviis kinnistunud tänu arenenud prügiveole, tarbijate teavitamisele ja seadusandlikule survele.
Enamik tähtsamatest uuendustest pakendamises kujunesid välja militaartööstuses, kuna osa militaarkaupade pakenditest on valmistatud samadel põhimõtetel mis tavakaubanduse pakendid. Teisalt leidub militaartööstuses kaupu, mida on vaja pakendada rangete spetsiifiliste nõuete järgi.
Tõkestamine – kaitse hapniku, veekahjustuste, tolmu ja teiste keskkonnategurite eest. Läbiimbumiskindlus on disaini juures oluline faktor. Osa pakendeid sisaldavad indikaatoreid, näiteks niiskuse imajaid (desiccants) või hapniku neelajaid, et pikendada säilivusaega. Toidupakendite puhul kasutatakse pakendisisese tehisliku atmosfääri loomist, et tagada puhas, värske, steriilne kaup säilivusaja lõpuni.
Rühmitamine – efektiivsuse eesmärgil pakendatakse väikesed objektid kokku ühte pakendisse. Näiteks karpi, kus on tuhat pliiatsit, on lihtsam käidelda kui tuhandet eraldi pliiatsit. Vedelikud, puudrid ja graanulid vajavad samuti rühmitamist.
Turundus – samuti on pakendite eesmärk toote reklaamimine ostjatele. Pakendite füüsiline ja graafiline disain on arenenud juba mitmeid aastakümneid. Alates uute materjalide kasutusele võtmisest, lõpetades pilkupüüdvate ja eripäraste disainielementide loomisega.
Turvalisus – pakendid mängivad olulist rolli riski vähendamisel toodete transpordil. Pakendeid on võimalik valmistada avamiskindlalt, et avastada pakendi enneaegset avamist ja sellega kaasnevat võltsimist või toote rikkumist. Samuti on välja töötatud pakenditüübid, mis vähendavad varastamise ohtu. Osad pakendid on loodud varastamiskindlatena ning osadel pakenditel on vargust näitavad pitsatid. Spetsiaalsed pitsatid ja turvamärgised annavad kindluse, et pakendit ja selles leiduvat toodangut pole võltsitud. Pakendid võivad lisaks sisaldada ka värvi pakikesi, raadiosagedusel töötavaid kleebiseid (RFID) või elektroonilisi kauba järelevalve kleebiseid, mida on võimalik aktiveerida või tuvastada teatud punktides. Viimased vajavad inaktiveerimiseks spetsiaalseid tööriistu. Sel juhul on pakendi kasutamine vahend kauba kadude vähendamiseks.
Mugavus – pakendite juurde kuuluvad lisad, mis muudavad pakendi käitluse, kandmise, hoiustamise, müügi, sulgemise, avamise ja ümbertöötamise lihtsamaks (nt rihmad või sangad).
Doseerimine – toodete pakendamisel on oluline kogus, mida kliendile pakutakse. Näiteks soola või piima pakendatakse nii, et kogus vastaks inimeste vajadustele.
Pakendi liigid
Pakendeid võib liigitada otstarbe järgi:
müügipakend – kuulub tarbija ostetud kauba juurde. Tüüpiliseks müügipakendiks loetakse lõpptarbijale müüdava toiduaine või esmatarbekauba pakendit (nt jogurtitopsid, joogipudelid, kilekotid, karbid, tuubid, purgid, aga ka teleri ümber olev pappkast);
rühmapakend – mõeldud teatud hulga müügiühikute rühmitamiseks müügikohas. Mõnel juhul müüakse pakend koos kaubaga lõppkasutajale, samas kasutatakse rühmapakendit kauba käitluse lihtsustamiseks, kauba kaitsmiseks või esitlemiseks (nt pudelikastid, pakkekiled);
veopakend – mõeldud kaupade käitluseks transpordil, et vältida kauba füüsilisi kahjustusi ja lihtsustada kauba ladustamist transpordil (nt kaubaalus, puidust raamid, metall-lindid jne).
Pakendeid liigitatakse ka taaskasutuskordade järgi:
korduskasutuspakend – läbib oma olelusringi jooksul korduskasutussüsteemis mitu käiku või ringi, sõltuvalt pakendi kasutusotstarbest, -võimalusest ja -kõlblikkusest (nt klaasist korduskasutuspudelid, korduskasutuses olevad kaubaalused, metallvaadid);
ühekorrapakend – mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks, muutub pärast kasutamist jäätmeks (nt kilekott, toidukile).
Pakendi kavandamine
Pakendi kavandamise, pakkematerjalide valiku ja pakendamisega luuakse eeldused kaupade ja nende pakendite jõudmiseks tarbijani kahjustusteta. Pakendamistööd ja pakendeid kavandavatel töötajatel peaks olema laialdased teadmised tootmisest, turundusest, logistikast, kaubandusest ja tarbijate vajadustest. Samuti peaksid nad omama vajalikku informatsiooni pakendatava toote omaduste, pakkematerjalide, jaotusprotsessi, keskkonnamõjude ja seadusandluse kohta.
Kuna pakendi disain peab suutma pakkuda kaupadele kaitset vigastuste eest, peab pakendi kavandaja tundma kõikvõimalikke kaupade kahjustuste riskitegureid kaupade füüsilises jaotuses. Kavandaja peab tundma jaotussüsteemis pakkeüksuste käsitsemisel esinevaid riske. Kulusäästlik ja tulemuslik pakendamine eeldab, et tarneahela kõik liikmed, alates pakkematerjalide tootjatest kuni jäätmekäitlejateni tegutsevad koostöös.
Müügipakendi suurus ja disain, nende arv rühmapakendis, rühmapakendi suurus ja nende arv kaubaalusel kavandatakse tootjatehase poolt. Samuti määratakse valmistajatehase poolt kasutatavad pakkematerjalid, markeeringud, kauba käsitsemisnõuded jms. Pakendi kavandamist tootjatehases võib lugeda kõige vastutusrikkamaks etapiks tarneahelas, kuna siin luuakse vajalikud eeldused, et saadetisi oleks tarneahela liikmetel hõlbus ja efektiivne käsitseda, kaup oleks võimaliku kahjustamise eest hästi kaitstud ja jõuaks tarbijani samal kujul nagu see tootja laost väljastati.
Kauba tootja otsib pakendi funktsioonide täitmiseks minimaalset hinda, logistikud aga peavad hoolitsema selle eest, et toode oleks hõlpsasti transporditav ja hoiustatav. Pakend kujutab endast kompromissi tootja poolt minimaalsete kulude ja minimaalse tugevuse vahel, mida vajatakse toote kaitsmiseks selle transportimisel ja ladustamisel. Pakendi disain on üldjuhul kompromiss, millega püütakse leida tootjat, pakendi projekteerijat, laopidajat ja klienti rahuldav alternatiiv. Pakendi kavandamisel tuleb arvestada võimalike erinevate kauba käsitsemisviisidega jaotusahelas.
Ideaalne on olukord, kus pakendi disainer kavandab sellise piisava tugevusega pakendi, mille puhul toote omadused (tugevus, mõõtmed, müügihind jne) on võrdelised selle ümbrise omadustega. Optimaalsest pakendist nõrgem ei kaitse toodet piisavalt ja tekivad vigastused. Liialt kallis ja hea pakend põhjustab aga liigseid kulutusi. Ülemäärane pakendamine tekitab samuti liigseid kulutusi, kokkuhoidmine pakendamiselt võib aga põhjustada hoopis tavapärasest enam kaupade kahjustusi.
Pakendite disainimine on ühtaegu nii teadus, kunst kui ka tehnoloogia. Pakendi väljatöötamise protsess hõlmab projekteerimist ja graafilist disaini, pakkematerjalidele kehtivate nõuete ja vajalike seaduste (Eestis pakendiseadus) tundmist. Pakendi kavandaja peab tegema endale selgeks kõik olulise, mis on seotud veoprotsessi, ladustamise ja keskkonnakaitse aspektidega. Pakkematerjali valikul tuleks lähtuda kõige enam kahjustusi tekitada võivast kauba käsitsemise viisist. Läbimõeldult ja eesmärgistatult kavandatud taaskasutatavad pakendid aitavad säästa keskkonda.
Tuleb arvestada, et turundus- ja logistikatöötajatel on tootjaettevõttes pakendite puhul teatud määral erinevad huvid. Turundustöötajad soovivad, et müügipakend oleks pilkuhaarav ja atraktiivne ning tekitaks potentsiaalses ostjas huvi toote vastu. Logistikute sooviks on luua sellise kuju ja suurusega müügipakend, mis sobiks rühmapakendi moodulmõõtudega. Pakendi kujul ja teostusel võib olla läbimüügile ja lõppkokkuvõttes ettevõtte kasumlikkusele arvestatav mõju.
Pakendite kavandamisel on vaja arvestada järgmiste aspektidega:
toote füüsikalised omadused;
keskkonnatingimustest põhjustatud ohud tootele;
pakendi maksumus;
mõõdukas tööjõukulu pakendamisel;
tarbijate ootused müügipakendite osas;
toote tuvastamise lihtsus müügi-, rühma ja veopakendil oleva info alusel;
pakendite taaskasutuse võimalus;
käsitsemise ja ladustamise kulud;
veokulud.
Hea pakend peaks vastama järgmistele nõuetele:
kaitseb tooteid ja ümbritsevat keskkonda;
pakub toodete ja nende kasutamise kohta informatsiooni;
teeb võimalikuks logistikatoimingute efektiivse korraldamise;
hõlbustab toodete käsitsemist ladudes ja terminalides;
loob eeldused pakkeüksuste turvaliseks käsitsemiseks;
pakub võimalusi edukaks läbimüügiks;
on taaskasutatav pärast oma funktsiooni täitmist.
Pakendi kavandamisel on vaja arvestada kõigega, mis võib ette tulla kauba transportimise ja käsitsemise käigus. Kui teatud kaupade pakendile esitatakse tavalisest kõrgemaid või spetsiifilisemaid nõudeid (nt materjali õrnuse või muude eriomaduste tõttu), siis võib selle maksumus kujuneda märksa suuremaks kui pakendil, mis on saadud minimaalsete kuludega. Suurenenud kulud pakendile võivad saada korvatud transpordi ja käsitsemise käigus, kui kaitse on nii hea, et toodetele pole tekkinud vigastusi.
Pakendi kavandamisel peab disainer võtma arvesse pakendatava toote väärtust ja perioodi, mille kestel toodet pakendis hoitakse. Populaarne mõiste on “ülepakendamine”, mille puhul on pakkematerjal tugevam ja kallim, kui see peaks konkreetses tarneahelas olema. Ülepakendamine on põhjendatav üldjuhul kallihinnaliste toodete ja kaupade puhul, mis viibivad jaotuskanalis kaua, satuvad ebaharilikku keskkonda või mida transporditakse ja käsitsetakse tarneahelas palju kordi.
Hulgimüüja või logistikateenuste osutaja terminalis/laos võidakse pakkida kaubaalused lahti, või hoiustada pikemat aega ning koostada pakkeüksustest uusi saadetisi. Kui valmistajatehas on suutnud pakendite kavandamisel arvestada oluliste riskidega kaupade veol ja käsitsemisel, on lahti- ja ümberpakendamise töö tõhus ning kahjujuhtumite arv väike.
Kaupade suhtelist kaitstust alternatiivsete pakendite ja pakkematerjalidega võrreldakse ja hinnatakse laboratooriumides ning tavatingimustes tehtava testimise põhjal. Mida vastuvõtlikum on toode vigastuste suhtes ja mida suuremad on riskid logistikatoimingute teostamisel, seda paremat (kallimat) pakendit vajatakse. Samas tuleb arvestada, et pakendi kaitsevõime pole alati otseselt seotud pakendamise ja pakendite kuluga.
Transpordikeskkond võib olla erinev riigi eri osades, oluliselt muutub see aga riikide, regioonide ja kontinentide lõikes. See erineb oluliselt eri transpordiliikide ja veoviiside, aga ka erinevate veovahendite puhul. Ka ladustamiskeskkond ja muud potentsiaalsed ohud varieeruvad oluliselt. Seetõttu võidakse kasutada ühe ja sama toote pakendamiseks sageli mitut erinevat pakendit sõltuvalt sellest, kuidas seda transporditakse, kuidas ladustatakse ja käsitsetakse ning millised on klimaatilised tingimused transiitmaades ja sihtkoha riigis. Samas on selge, et isegi parim pakend ei ole piisav, et kaitsta toodet kõikvõimalike olukordade ja riskide eest.
Pakendite disain ja konstrueerimine on üks osa pakendatava toote loomise protsessist. Üldjoontes on pakendi loomine eraldi protsess, kuid on tihedalt seotud pakendatava toote loomisega. Disainiprotsess saab alguse pakendile esitatavate nõuete kindlaksmääramisega: pakendi mõõtmed ja kuju, turunduslik välimus, toote säilivusaeg, kvaliteedi tagamise kindlus, logistilised parameetrid, seadustes sätestatud nõuded, keskkonnaalased aspektid jne. Kehtestatud peavad olema konkreetse pakendi kriteeriumid, tootmise viis, valmistamise aeg, eesmärgid, kasutatavad vahendid ja kulude ulatus. Pakendi loomise protsessi kuuluvad prototüüpide loomine, disaini loomine arvutiprogrammide abil, automatiseeritud tootmine ja automaatne andmetöötlus.
Teatud tüüpi toodete pakenditele on kehtestatud seadustega erinõuded. Näiteks toiduainete pakendamisel peavad toksikoloogid (vt toksilisus) ja toiduteadlased veenduma, et toiduga kokkupuutuv materjal vastab kehtestatud nõuetele. Insenerid peavad kindlustama, et pakend hoiab toodet värskena selle säilivusaja lõpuni. Pakendite loomise protsess on suunatud tarbija heaolule.
Pakend ja keskkond
Keskkonnaalased õigusaktid esitavad peaaegu kõikides riikides järjest rangemaid nõudeid pakkematerjalidele, nende taaskasutusele või bioloogilisele lagunemisele. Selle tõttu on paljud tootjad sunnitud pöörama nendele küsimustele erilist tähelepanu. Plast ja muud tehismaterjalid on tähtsaimad ja kasutatavamad pakkematerjalid, sest suudavad tagada mõõduka hinna juures kaupade kõrge kaitstuse. Kuna enamik tehismaterjale lagunevad looduses väga aeglaselt, muudab see nende kasutamise keskkonnakaitse seisukohalt pikas perspektiivis vastuvõetamatuks. Üha rohkem töötatakse välja ja juurutatakse tootmiseks tänapäevaseid, keskkonnanõuetele vastavaid pakkematerjale, mis lagunevad looduskeskkonnas kiiresti keemilisteks ühenditeks ja elementideks.
Pakendid mõjutavad ümbritsevat keskkonda kogu toote elukaare jooksul. Sel põhjusel on oluline teada pakendite kasutamise eri faasides tekkivaid keskkonnamõjutusi. Juba pakendite ja pakkematerjalide endi tootmine põhjustab olulisi keskkonnamõjutusi. Teatud määral on võimalik pakendeid puhastada ja korduvalt kasutada, kuid lõpuks muutuvad need ikkagi jäätmeteks. On hea, kui töötlemisega saab võimalikuks materjalide taaskasutus.
Keskkonnakahjude vähendamisele tuleb pöörata tähelepanu juba pakendite kavandamise faasis. Pakendite kasutamise mugavus, väike kaal ja hävitamise või utiliseerimise lihtsus mõjutavad looduskeskkonda positiivselt. Ülepakendamine on taunitav raiskamine, mis kasvatab jäätmemägesid. Keskkonnateadlikkuse kasvades on muudetud pakendid aegamööda kompaktsemaks ja pakkematerjale kasutatakse säästlikumalt.
Keskkonnasäästlikkuse vaatenurgast on pakkematerjalide ja pakendite valikul vaja pöörata tähelepanu järgmistele seikadele:
pakend peab olema disainitud vastavalt kehtivatele standarditele ja see peab olema testitud;
võrreldakse alternatiivseid pakkematerjale;
tekkiv jäätmete kogus peaks olema võimalikult väike;
pakendi taaskasutamise võimalusi uuritakse ja võimalusel neid taaskasutatakse.
Pakendite taaskasutus tähendab, et neid töödeldakse ja nendest valmistatakse uusi tooteid. Paljude pakkematerjalide taaskasutus on võimalik. Nii on võimalik suunata taaskasutusse paberist, kartongist, terasest ja alumiiniumist pakendeid. Klaasimurdu kasutatakse uute pudelite tootmiseks. Taaskasutust leiavad praktiliselt kõik kilejäätmed. Hinnanguliselt 25% plastikust pakenditest taaskasutatakse. Rohkem kui 50% plastpakenditest veetakse prügimäele või hävitatakse põletamise teel.
Pingeline konkurents pakkematerjalide ja pakendite tootmise valdkonnas eeldab, et kasutusele võetakse uusi tehnoloogiaid ja materjale. Kõikjal kasutatavaks pakkematerjaliks on gofreeritud papp (lainepapp). Tulevikus võivad hakata lainepappi asendama kerged mikrokiust paberid.
Turule on tulemas „targad pakendid“, mille puhul hakatakse kasutama nanotehnoloogia saavutusi, bioplaste, RFID rakendusi, hologramme, elektrit juhtivaid trükivärve ja individuaalseid „digitaalseid trükke“. Digitaalse trüki abil luuakse tekstsisu, mis paikneb internetis. See tähendab, et kogu vajalik teave toote kohta ei pruugi sisalduda selle pakendis, vaid võib olla saadav internetis. Targad pakendid võivad hakata registreerima toodete säilitustemperatuuri.
Pakendamisliinide varustamine robotitega võib anda märkimisväärset kulusäästu, parandada liinide tootlikkust, töö paindlikkust ja tuua ergonoomilist kasu. Pakendamisrobotid peaksid olema universaalsed, nende abil peaks olema võimalik pakendada erineva kuju ja suurusega tooteid. Robotite programmeerimine saab olema lihtne. Neid kasutatakse juba praegu ka pakendite sildistamiseks ja tõstmiseks.
Pakendite arendus on suunatud jätkusuutlikkusele, keskkonnaalasele vastutusele ning järgib keskkonnaalaseid ja ringlussevõtu eeskirju.
Tähtsamad põhimõtted:
Ennetamine – jäätmete tekke ennetamine on põhiline eesmärk. Pakendada tuleks vaid juhul, kui see tõesti on vajalik. Optimaalne pakendamine aitab vähendada pakenditest tulenevat jäätmete hulka. Pakendamine mängib ka olulist rolli pakendatava toote kaitsmisel. Üldiselt on toote valmistamisel kulutatud energia ja ressursid palju suuremad kui pakendi loomisel. Juhul, kui toode saab kahjustada, on kaotatud energia ja ressursside kogus suurem, kui pakendi loomisel vaja läheks.
Minimeerimine – pakendamisel kasutatava materjalikoguse vähendamine on pakendamise protsessi oluline osa, mille poole insenerid püüdlevad. Materjalikoguse vähendamine üldjuhul vähendab ka kulusid.
Taaskasutus – taaskasutus on materjalide ümbertöötamine, et neist valmistada uusi tooteid. Pakendamisel pannakse rõhku enim kasutatavate materjalide ümbertöötamisele: teras, alumiinium, paber (papp), plast jne. Mõnikord kujundatakse pakendid nii, et väiksemaid osi oleks lihtne eraldada ümbertöötamise hõlbustamise eesmärgil. Taaskasutuse tähtis osa on elanikkonna võimalikult suur, jäätmetesortimine.
Energiakasutus – jäätmetest energia tootmise protsess võimaldab pakkematerjalide osadest energiat toota.
Jäätmetest vabanemine – materjale, mida ei saa taaskasutada, põletatakse või ladustatakse prügilasse.
Jätkusuutlik pakendamine on valdkond, mis teenib tarbijate, pakendifirmade ja jaemüüjate huve.
↑Diana Twede (2005). "The Origins of Paper Based Packaging". Conference on Historical Analysis & Research in Marketing Proceedings 12: 288–300 [289]. Retrieved 2010-03-20.
↑Brody, A. L; Marsh, K. S (1997). Encyclopedia of Packaging Technology. ISBN 0-471-06397-5
↑Maloney, J. C. (July 2003). "The History and Significance of Military Packaging". Defence Packaging Policy Group. Defence Logistics Agency. Retrieved 7 June 2011.
↑Choi, Seung-Jin; Burgess (November 2007). "Practical mathematical model to predict the performance of insulating packages". Packaging Technology and Science 20 (6): 369–380. doi:10.1002/pts.747
↑Lee, Ki-Eun; Kim, An, Lyu, Lee (November 1998). "Effectiveness of modified atmosphere packaging in preserving a prepared ready-to-eat food". Packaging Technology and Science 21 (7): 417. doi:10.1002/pts.821.
↑Johnston, R.G. (July 1997). "Effective Vulnerability Assessment of Tamper-Indicating Seals". J. Testing and Evaluation 25 (4).
