Endise Nõukogude Liidu aladel hüüti esimese laine paneelelamuid hruštšovkadeks. Saksamaal tuntakse paneelmaju Plattenbau nime all; inglise keeles on nende nimetus peamiselt apartment block ja spetsiifilisemalt large panel system-building (LPS). Algselt ei pärine paneelehitus siiski Nõukogude Liidust, kuigi seal leevendati paneelelamute massilise ehitusega üleriiklikku elamispindade defitsiiti. Ka teistes maades tarvitati paneelehitust tihti just riiklikes elamuehitusprojektides.
Ajalugu
Eelnevalt mujal valmistatud paneelidest maju hakati ehitama kõigepealt 1909.–1910. aastal New Yorgis, kus arhitekt Grosvenor Attenbury oli projekteerinud elamurajooni Forest Hills Gardens. Tema spetsiifilist paneelehituse vormi nimetati Attenbury süsteemiks. Tollal eksperimenteeriti ka muudest materjalidest (puit, metall) seeriatootmises valminud ehituselementidega.
Laialdase populaarsuse võitsid paneelelamud siiski alles Teise maailmasõja järel, kui neid projekteerisid mitmed tuntud arhitektid, sh Le Corbusier. Nõukogude Liidus juurutas selle esmalt Moskvas arhitekt Vassili Svetlitšnõi. Väiksemaid paneelrajoone uuslinnaosades nimetati mikrorajoonideks.
Kuna paneelelamurajoone on sageli rajatud riikliku kampaania korras, leevendamaks elutingimusi nendele ühiskonnarühmadele kes ei jaksa endale osta eramaju, on neist vahel kujunenud vertikaalagulid, kus elavad töölised ja immigrandid; see halvendab omakorda paneelelamurajoonide mainet, ning võib ühiskondlikku kihistumist suurendada.
Eestis
Eestis olid paneelelamurajoonid Nõukogude ajal algselt prestiižsed ("kõigi mugavustega"), ning hiljemgi on seal elanud eri ühiskonnaklasside esindajad, seega on kihistumine väiksem. Samas anti Eesti NSV-s uusrajoonidesse kortereid eeliskorras Nõukogude Liidu teistest piirkondadest saabunud töölistele, mistõttu on paneelrajoonides muukeelsete elanike osakaal üldjuhul tänini suurem kui teistes linnaosades. See on soodustanud ka hilisemat etnilist kihistumist.
Magalad
Paneelelamurajoonid ehitati teadlikult magalarajoonideks, mida iseloomustab see, et elanikud käivad peamiselt teistes linnaosades tööl või meelelahutusasutustes (kino, kontsert, varietee, baar). Selliste rajoonide magala-staatust kinnistab samuti tõik, et teatud tüüpi meelelahutusasutuste puudumine või vähesus on sihilik, et välistada mürasaastet, mis võib elanikke häirida, kui ka antisotsiaalset käitumist (kasiinode keelustamine koolide ja lasteaedade vahetus läheduses).
9-korruseliste korterelamute grupp, Õismäe tee 150
Nõukogude ajal paneelelamute juurde kavandatud ühiskondlik infrastruktuur jõuti Tallinnas välja ehitada näiteks Mustamäele ja Koplisse, vähesel määral ka Õismäele. Lasnamäe kui toona uusima linnaosa taristu rajamine jäi täiesti puudulikuks, sest peamine rõhk oli elamuehitusel. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, lakkas sellega nii sisseränne kui ka Lasnamäe ehitamise ja laiendamise rahastamine.
Kui Eesti iseseisvuse taastamise aegses ja -järgses eufoorias kuulutati paneelelamurajoonidele sageli kadu, lubades need maha lõhkuda ning asendada madaltiheda hoonestusega (üheks laulva revolutsiooni sümboliks sai Alo Mattiiseni laul "Peatage Lasnamäe"), siis hiljem on ehitusasjatundjad valdavalt tunnistanud, et betoonpaneelidest elamute seisukord on enamjaolt parem kui arvatud, ehkki need vajavad järjekindlat hooldust nagu iga teinegi maja, ning paneelelamurajoonide lammutamine tekitaks raskusi nii juriidiliselt (korterid on eraomand), majanduslikult (massiliselt uut elamispinda rajada oleks väga kulukas) kui ka poliitiliselt (suur osa paneelrajoonide elanikke ei soovi sealt lahkuda).[viide?]
Tallinna magalarajoonide ühiskondlik taristu hakkas edasi arenema 21. sajandi algusest, kui "mägedel" valmis mitu suuremat ostukeskust eri tüüpi kaupluste ja teenindusasutustega, millele lisandusid 2010. aastate teisel poolel kinod, mänguruumid ja jõusaalid. Ostukeskuste olemasolu soodustas ka paljude eraldiseisvate äride liikumist nende vahetusse lähedusse. Magalate olukord paranes seeläbi tunduvalt, iseäranis Lasnamäel, kuhu valmis muuhulgas mitu spordihoonet.
Tüüpprojekt EK-7, Estonprojekti, hilisem Eesti Projekti 1950ndate ja 60ndate väikeelamute tüüpprojekt, majas 10 läbi kahe korruse ulatuvat keldriga kolmetoalist korterit. Sissepääsud on mõlemal pool maja ning igal korteril võib olla see eraldi või on siis kahe peale üks välisuks (nt Sõpruse puiestee 17, 21).
Tüüpprojekt 1-317, millel oli üle 20 erineva alaliigi (modifikatsiooni), (tüüpprojekt valmis 1958.–1959. aastal projekteerimisinstituudis Estonprojekt arhitekt Mart Pordi juhtimisel Gorstroiprojekti elamuseeria nr 1 alusel. 1-317 seeriale projekteeriti madalakaldeline viilkatus, kõikides kahe- ja kolmetoalistes korterites on elutuba alati läbikäidav ning esikust saab otse elutuppa ja sealt edasi magamistuppa. 2 kuni 5-korruselised, võisid olla ühe, kahe või kolme toaliste korteritega (18–42m²). Seeriat 1-317 ehitati ajavahemikus 1960–1970. (Näiteks Madala tänav 4, 6, 8, 10, Randla tänav 14, 16, Lõime tänav 25 ja Tuulemaa tänav 17, Vihuri tänav 1, 5)
Tüüpprojekt 1-317-9, neljakorruseline korterelamu, kahe trepikojaga (nt Pelguranna tänav 9, 11, 13, 15 ja Madala tänav 20.
Tüüpprojekt 1-317A-12, äri- ja kaubanduspindadega versioonid: majad, mille esimesele korrusele olid sisseprojekteeritud toidupoed, lillepoed või juuksurisalongid, kus esimese korruse aknad tehti maast laeni vitriinakendeks ja korterite asemel olid poesaalid (nt Sõle tänav 3, Liivalaia tänav 5 – kus esimesel korrusel asus kauplus Dünamo)
Tüüpprojekt 1-317-19 ühiselamu-tüüpi elamud, hooneid rajati nii ühiselamutena lühemaks ja pikemaks elamiseks kui ka hotellina. Tüüpprojekt valmis 1959. aastal Estonprojektis, arhitekt Mart Pordi juhtimisel (nt Akadeemia tee 5, 7/1 ja 7/2, Randla tänav 11 ja 13, Kopli tänav 100b, Kotka tänav 1, 3 Tallinnas), mis koosneb kahest nihkes tiivast (üks tiib on 4- ja teine 5-korruseline).
Tüüpprojekt 1-317A-19 ühiselamu-tüüpi elamud – reeglina ilma kahe tiiva vahelise nihketa ühtlaste viiekorruseliste hooneplokkidena (nt Akadeemia tee 32, 34, 38, 42, 46, Pae tänav 23a, Paldiski maantee 75, Puhangu tänav 8 ja 10, Sõle tänav 18, 58, 60, Uus-Maleva tänav 6, Valdeku tänav 105 ja Sõpruse puiestee 3 ja 5 Tallinnas; Narva maantee 89 Tartus; Vassili Gerassimovi tänav 20 Narvas). Projekti 1-317A-19 hoone ehitati ühtse sirge plokina, kus kõik viis korrust on samal tasapinnal ilma korrusepoolsete niheteta. Hoone siselahendus on planeeritud pika koridori süsteemina, kus ühel korrusel asub palju väikeseid eluruume. Algse projekti kohaselt jagunes korrus boksidesse ehk sektsioonidesse, kus kahe privaatse toa (tavaliselt suurusjärgus 11–12 m²) kohta oli ühine esik ja tualettruum, ning korruse peale ühine köök ja pesuruum. Hoone karkass ja välisseinad koosnevad monteeritavatest raudbetoonpaneelidest.
Tüüpprojekt 1-318 (nt Pirni tänav 6, Madala tänav 15, kus eeliseks on läbikäidavate tubade kaotamine. Kahe- ja kolmetoalistes korterites toad olid muudetud isoleerituks ehk igasse tuppa pääseb eraldi esikust/koridorist).
Tüüpprojekt 1Э-318-37, 5-korruseline, 3 sektsiooniga ja 45 korteriga. Näiteks Narvas Vabaduse 13.
Tüüpprojekt 1-432, 1950. aastatel ehitatud korterelamud (nt Pae tänav 31, 33, 48, 50, 52).
Tüüpprojekt 1-464 – "Mustamäe paneelelamu", viiekorruselised, 2–8 trepikojaga ning hoone mõlemal küljel rõdudega, Tallinna Elamuehituskombinaadilt, näiteks hooned A. H. Tammsaare tee 57, 61, 63, 65, 67, 69, 70, 99, 101, 103, 105, 107, 161, 163, 165, 173 ja Akadeemia tee 4, 6, 14, 22, 26a ning Karjamaa tänav 6 Tallinnas. Esimestele majadele, mis asusid otsaga peatänava või ühiskondliku ala poole, loodi otsaseintele ka kuivmaalitehnikas (sgrafiito) pildid. 1-464 paneelelamu seeria loodi 1955. aastal, kuid hakati ehitama alates 1962. aastast. Projekteerija: Giprostroiindustrija.
Tüüpprojekt 1-464А-12, näiteks A. H. Tammsaare tee 125 Tallinnas
Tüüpprojekt 1-464А-15, 5-kordne 90-korteriga, näiteks A. H. Tammsaare tee 121, 127 ja Puhangu tänav 59, 63, 67, Kolde puiestee 94 Tallinnas
Tüüpprojekt 1-464А-17, 5-kordne 60-korteriga, näiteks Pelguranna tänav 57, Puhangu tänav 61, 65, Kolde puiestee 96 Tallinnas
Tüüpprojekt 111-66-23/2, 2 või 4 sektsiooni ja 30 või 60 korteriga.
Tüüpprojekt 111-121 (TP-111-121) – "Õismäe ja Lasnamäe paneelelamu", viiekorruselised, 2–8 trepikojaga ning hoonete tagumisel küljel rõdude plokid või rõdud, eesküljel lodžad, Tallinna Elamuehituskombinaadilt
Tüüpprojekt 111-121-E13 (111-121-Э13), üheksakorruseline kahe sektsiooniga korterelamu
Tüüpprojekt 111-121-E14 (111-121-Э14), üheksakorruseline nelja sektsiooniga korterelamu
Tüüpprojekt 143-23-62, kahe-korruselised ja viie toaliste korteritega. Kosel kodu tänav 32.
Tüüpprojekt 154-61-1, Eesti Projekti korterelamud (nt Laagris Kuuse tänav 24).
Tüüpprojekt 156, alaliikidega 156-01 ja 156-02. 7- ja 9-korruseliste sektsioonelamute projekt, mida ehitati enamasti punastest kärgtellistest (nt Siili tänava ja Liikuri tänava kvartalis - Tallinnas Siili tänav 3 ja elamud ka Maardus, Kiviõlis, Ahtmes, Narvas, Tartus, Võrus ja Viljandis.).
Tüüpprojekt 1-528KP-84, näiteks Kolde puiestee 98, 102, 104
Tüüpprojekt 163-80-61, ühiselamu, 117 korterit. Näiteks Püssis, Viru tn 4, Haapsalus Haava tn 10.
Tüüpprojekt Г-П-2-6-77, 35-korteriga ja 5-kordne. Näiteks JõhvisNarva mnt 25.
Tüüpprojekt nr 62, väliselt nr 61 sarnane, kuid kahetoaliste korteritega, erineva akende paigutusega ja lühem.
Tüüpprojekt 113-23-45, 3-korruselised, 2-sektsiooniga ja 12-korteriga.
Tüüpprojekt 113-23-46, 3-korruselised, 12 ja 18-korteriga variandid.
Tüüpprojekt 113-23-48, kahe- ja kolmekorruselistest hooneblokkidest koosnevate korterelamute grupp. Arhitekt Boris Mirov, Eesti Maaehitusprojekt.
Tüüpprojekt 113-23-69, 3-korruselised, 3-sektsioonilised ja 27-korteriga elamud.
Tüüpprojekt 113-23-71, mis projekteeriti peamiselt Eesti Maaehitusprojekti või EKE (Eesti Kolhoosiehitus) süsteemis. Maju ehitati Eestis eeskätt alevikkeskustesse, väikelinnadesse ja kolhoosiasulatesse (nn "kolhoosimajad"). Elamud olid reeglina mitte paneelidest, vaid kergplokkidest või silikaattellistest (puhta vuugiga või hiljem krohvitud fassaadiga). Tavaliselt on tegu kahe- või kolmekorruseliste madalate korterelamutega.Tüüpprojekt 1Э-10-2/64 Soometsas
Tüüpprojekt 113-EKE-10 Eesti Kolhoosiehituselt. Projekti autor on arhitekt Ants Mellik. Hooned on 3-korruselised, viilkatusega ja selle seeria majasi iseloomustavad pikad laiad rõdud ühel fassaadiküljel või trepikoja kitsad horisontaalsed aknad..
Tüüpprojekt 113-EKE-12 (12 korteriga kolmekorruseline kortermaja). Arhitekt Tõnu Kull, maju ehitati aastatel 1976–1992.
Tüüpprojekt 114-22-45, Eesti Maaehitusprojekti kolmekorruselised korterelamud 3-sektsiooniline ja 18-korteriga, arhitekt Manivald Noor.
Tüüpprojekt 1Э-10-8/64, 2-korruseline, 12-korteriga ja 3-sektsiooniga, punastest tellistest trepikojad, Eesti Maaehitusprojekti arhitektid Boris Mirov ja Manivald Noor.
Tüüpprojekt 1Э-10-2/64, 2-korruseline, 8-korteriga ja 2-sektsiooniga, punastest tellistest trepikojad, Eesti Maaehitusprojekti arhitektid Boris Mirov ja Manivald Noor.
Tüüprojekt 1Э-10-2A, 2-korruseline, 8-korteriga ja 2-sektsiooniga. Erinevalt 1Э-10-2/64, on see pikem, mõlemas otsas on hoone eesosa suhtes ebaühtlased otsa osad. Samuti puuduvad fassaadist välja ulatuvad trepikojad.
Tüüpprojekt 1Э-10-6A, 2 korruseline, 12-korteriga ja 3-sektsiooniga. Erineb 1Э-10-8/64-st sellega, et üks sektsioon on teistest natukese võrra ees pool, mistõttu selle osa katusehari ei ole samal joonel ülejäänud hoonega, puuduvad fassaadist välja ulatuvad trepikojad.
.jpg)
