Passionaarsus on Lev Gumiljovi etnogeneesi teooria järgi elusaine biokeemilise energia ülejääk, mis tekitab eneseohverdust ja seda tihti illusoorsete eesmärkide pärast. See on vastupandamatu püüdlus mingite eesmärkide teostamisele suunatud tegevustele. Selle eesmärk on passionaarsele isikule hinnalisem ta enese elust ning seda enam ta kaasaegsete ja kaasmaalaste õnnest. Sel pole pistmist eetikaga ja see genereerib sama kergelt nii kangelastegusid kui ka kuritegusid. Passionaarsus välistab vaid ükskõiksuse, kuid ei tee inimest rahvahulki juhtivaks kangelaseks, sest enamik passionaaridest on osa rahvast, määrates selle potentsiaalsuse selles või teises etnose arengu epohhis.
Lev Gumiljev eristas üheksat passionaarsuse taset, neist kuut passionaarsusele omast ja alumisi juba tarbijalikule ellusuhtumisele omaseid (0 tase ja subpassionaarsuse omased negatiivsed tasemed).