 |
See artikkel räägib patust; patiseisu kohta vaata artiklit Patt (male) |
Patt on religioosne ja teoloogiline mõiste, mis tähistab moraalset kurja või tegu ja hoiakut, mida peetakse vastuolus olevaks Jumala (või jumaliku korra) tahte ja normidega. Kõnekeeles kasutatakse sõna patt sageli üldisemalt, tähistades eksimust, seaduserikkumist või viga.
Kristlikus süstemaatilises teoloogias käsitletakse patuõpetust terminiga hamartioloogia (kr ἁμαρτία hamartia 'patt' + λόγος logos 'käsitlus').
Heebrea keeles kasutatakse patu, süü ja üleastumise kirjeldamiseks mitut sagedast sõnatüve:
Juudi traditsioonis eristatakse neid termineid sageli patu tahtlikkuse astmete järgi (tahtmatu, tahtlik või mässuline).
Uue Testamendi kreekakeelses algtekstis on patu kohta käiv keskne mõiste ἁμαρτία (hamartia), mille tähendusvälja kuulub 'viga' või 'eksimus' ning religioosses kontekstis 'patt'. Uus Testament kasutab patu kirjeldamiseks ka teisi mõisteid, nagu ἀνομία (anomia, 'seadusetus') ja παράπτωμα (paraptōma, 'üleastumine').
Judaismis seostatakse pattu eeskätt Toora ning selle käsu- ja elukorralduslike normide rikkumisega. Rõhutatakse tagasipöördumise ja meeleparanduse (teshuva) võimalust. Üldkäsitlustes kirjeldatakse Heebrea Piiblis pattu kui vastuhakku Jumala käskudele ning hoiakut, mis on Jumala tahtega vastuolus.
Kristlikus teoloogias eristatakse sageli kahte mõistet:
Ehkki süstemaatiline õpetus pärispatust kui juriidilisest süüst kujunes välja hiljem, toetub see hulgale piiblitekstidele, mis kirjeldavad inimese loomupärast kalduvust kurjale:
Kristliku patuõpetuse ajalugu on oluliselt mõjutanud pelagiaanlik vaidlus 5. sajandi alguses. Pelagius leidis, et Aadama patt oli vaid halb eeskuju ning inimene on suuteline oma vaba tahtega valima head. Augustinus aga väitis, et inimtahe on patu tõttu võimetu tahtma head (non posse non peccare – ei ole võimalik mitte patustada) ning vajab pääsemiseks sekkuvat jumalapoolset armu armu. See käsitlus sai Lääne (Rooma ja protestantliku) teoloogia aluseks.
Idakristluses (eriti Bütsantsi traditsioonis) on fookus teistsugune. Seal rõhutatakse sageli, et inimesed ei ole pärinud Aadama süüd ega surma kui karistust, vaid üksnes rikutud loomuse ehk kalduvuse kurja poole. Patt on selles vaates pigem vaimne haigus või ebaloomulik seisund, mis moonutab inimese tahet ja muudab pühaduse saavutamise ilma jumaliku abita võimatuks, kuid ei tühista inimese põhimõttelist vaba tahet.
Varakristlikus teoloogias (2.–5. sajand) puudus ühtne ja lõplikult defineeritud patuõpetus. Arusaamad inimese loomuseisundist ja patu raskusest varieerusid sõltuvalt piirkondlikest traditsioonidest ja filosoofilistest mõjutustest, varieerudes optimistlikust pedagoogikast kuni ontoloogilise pessimismini. Kirikuajaloo teaduses rõhutatakse, et varakristlus ei olnud homogeenne ega üksmeelne liikumine, vaid seda iseloomustas suur tõlgenduslik ja teoloogiline mitmekesisus. Erinevad kristlikud kogukonnad ja autorid pakkusid välja erinevaid, sageli üksteisega võistlevaid arusaamu inimese loomusest ja patust, enne kui hilisemad kirikukogud ja süstemaatilised teoloogid (eriti Lääne traditsioonis) dogmad ühtlustasid. Allpool on kirjeldatud peamisi varakristlikus mõtteloos esinenud suundi.
Idakiriku varajased õpetajad, keda mõjutas eeskätt kreeka filosoofia, nägid pattu sageli kui teadmatust või ebaküpsust, rõhutades inimese vaba tahte säilimist.
See suund ei pidanud Aadamat täiuslikuks olendiks, vaid nägi pattu kui traagilist takistust inimkonna arenguteel.
Ladina traditsioonis kujunes arusaam patust kui pärilikust ja determineeritud rikkest, mis vajab juriidilist ja sakramentaalset lahendust.
Isikliku näitena inimloomuse rikutuse kohta tõi Augustinus teoses „Pihtimused” välja episoodi noorpõlves korda saadetud pirnivargusest. Tal polnud pirne vaja (ta viskas need sigadele), kuid ta varastas need lihtsalt kurja tegemise enda pärast. Tema analüüsi kohaselt tundis ta rõõmu üleastumisest endast, mis viitas sellele, et inimhinges on irratsionaalne kalduvus eelistada madalamat hüve kõrgemale isegi siis, kui see ei teeni mingit praktilist vajadust.
Kristliku patuõpetuse ajalugu on oluliselt mõjutanud pelagiaanlik vaidlus: Pelagius rõhutas inimese vaba tahet ja vastutust, Augustinus aga inimese täielikku sõltuvust Jumala armust. Lääne kirikus juurdus suuresti just Augustinuse süstematiseeritud pärispatu käsitlus.
Idakristluses rõhutatakse seevastu, et „pärispatt” ei ole niivõrd pärilik süü, kuivõrd inimese ebaloomulik seisund, mille keskne tagajärg on surm ning sellest tulenev enesekeskne eksistents.
Roomakatoliikluses defineeritakse pattu kui solvangut mõistuse, tõe ja õige südametunnistuse vastu ning suutmatust armastada tõeliselt Jumalat ja ligimest.
Roomakatoliku kiriku katekismus seostab pahede klassifitseerimise peamised pahed (capital sins) Johannes Cassianuse ja Gregorius Suure traditsiooniga, loetledes seitse põhivaldkonda: uhkus, ahnus, kadedus, viha, iha, aplus ja laiskus (acedia).
Pikemalt artiklis Seitse surmapattuKristlikus moraaliteoloogias räägitakse seitsmest surmapatust (ka peapahedest või kapitaalpahedest):
Ajalooliselt kujunes loend välja varakristlikus askeesis: Evagrios Pontikos kirjeldas 4. sajandil kaheksat kurja mõtet ning Gregorius Suur vormistas 6. sajandil seitsmese loendi, mida hiljem süstematiseeris Thomas Aquinas.
Kõnekeeles seostatakse pattu sageli kitsalt seksuaalsusega, kuid religioonilooliselt on patumõiste märksa laiem, hõlmates igasugust eetilist üleastumist, ülekohtust hoiakut ja ligimese kahjustamist.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Patt |