Peapael on kitsas peakate, mida kantakse lahtiste juuste kinnihoidmiseks või ehtena.
Eestis kanti seda arvatavalt juba esiaja lõpust peamiselt neidude peaehtena. 19. sajandil kanti peapaela põhiliselt Lõuna-Eestis ja Saaremaal, vähem Lääne-Eestis.
Peapael punuti värvilistest lõngadest või kooti kirivöötehnikas. See oli kuni 2 cm laiune ja selle otsad sõlmiti kokku kuklas. Saaremaal kinnitati peapael haagi või nööbiga. Mulgimaal olid pääpaelad võrukujuliselt kokku õmmeldud, nende kuklaosas rippus seljale umbes 30 cm pikkune lopsakas tutt.