Peedu linnus (ka Peedu Kerikmägi) on endine linnus Peedu linnaosa piiril Tartu maakonnas, Elva jõest ligi 50 meetrit loodes. See on üks Eesti väiksemaid linnuseid.
Peedu linnus (ka Peedu Kerikmägi) on endine linnus Peedu linnaosa piiril Tartu maakonnas, Elva jõest ligi 50 meetrit loodes. See on üks Eesti väiksemaid linnuseid.
Linnamägi, mis on osa oosist, koosneb liivast ja kruusast ning selle nõlvadel kasvavad kuused ja männid. Linnamäe nõlvad on muudetud järsemaks. Kasutusel olnud linnuseala on mõlemas otsas olevate kraavidega ülejäänud oosist eraldatud.
Peedu Kerikmägi on üks Eesti väiksemaid linnuseid. Selle õuepindala on 650 ruutmeetrit, pikkus 48 meetrit ja suurim laius 17 meetrit. Linnuse loodenõlv ulatub ümbritsevast maast 11–12 meetri kõrgusele ja kagunõlv 15–16 meetri kõrgusele. Algul oli õuepind kergelt kumer, kuid see tasandati 20. sajandi alguses peoplatsiks. Selle käigus hävis suur osa linnuse õue keskosa kultuurkihist.
Linnamägi on Elva maastikukaitsealal.
Peedu Kerikmäe kohta on avaldatud mitmeid artikleid ja kirjutisi. Esimene kirjeldus linnusest on 1921. aasta Nõo kihelkonna muististe kirjelduses. Põhjalikuma käsitluse avaldas arheoloog Harri Moora 1939. aastal.
Peedu Kerikmägi oli Eesti esimene linnus, kus tehti ulatuslikke arheoloogilisi kaevamisi. Need toimusid 1936. aastal H. Moora, A. Vassari ja E. Ariste juhtimisel. Esimene kaevand rajati linnuse õue kirdeotsa ja idaäärde, teine väiksem kaevand loodeserva ning kolmas kagunõlvale. Kokku uuriti linnuse õuepinda umbes 60 ruutmeetri ulatuses ja koos nõlvakaevanditega üle saja ruutmeetri.
Kaevamiste käigus selgus, et linnuse säilinud kultuurkihi paksus jäi vahemikku 10–60 sentimeetrit. Kultuurkiht oli intensiivselt musta värvi ning sisaldas palju söetükke ja põlenud kivipurdu. Kultuurkihis eristati vähemalt kahte järku. Leitud leiumaterjalist domineeris jämeda kivipurruga karedapinnaline keraamika, mis oli tüüpiline I aastatuhande teise poole Kagu-Eesti linnustele ja asulatele. Leiti ka näpiornamendiga nõude killukesi ning riibitud või tekstiilivajutustega kaetud savinõukilde. Lisaks saadi erinevaid esemeid: mõõgaosi, luust nooleotsi, nuge, värtnaketreid ja hoburaudsõlgi. Samuti leiti palju suure rauasisaldusega šlakitükke. Loomaluude hulgas olid hobuse, veise, kodu- ja metssea, põdra, kopra, karu ja ilvese luud.
Peedu linnuses elati kuuendal kuni kümnendal sajandil. Samas leidub viiteid, et seal elati ka juba pronksi- ja rauaaja vahetusel, mida näitavad nii luust nooleots kui ka tekstiil ja riibitud keraamika killud.
Algul veidi kumer linnuseõu tasandati 20. sajandi alguses peoplatsiks. Selle käigus hävis keskosas suur osa kultuurkihist. On võimalik, et linnuseala otstes paiknes madalam vall, mis aeti tasandamise käigus laiali.
Linnuse servas, kus kultuurkihi paksus oli 30–80 sentimeetrit, tulid nähtavale põlenud raudkividest laotis ja rohkesti tukke, sealhulgas mõned nurgaliitega tukid. Need pärinesid tõenäoliselt üksteisega liitunud taranditaolistest rõhtpalkrajatistest, mis täitsid nii kaitse- kui ka elamufunktsiooni. Puitrajatiste jälgi leiti ka loodeservast.
Nõlvaprofiilide põhjal eristati kahte ehitusjärku. Kivilasu ja tukid kuuluvad varasemasse järku, mil linnuseala oli mõnevõrra kitsam. Teises ehitusjärgus toodi mäele uut liiva, et õuepinda laiendada.
{{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: pikkust (juhend)