1964. aastal lavastas Brook Kuninglikus Shakespeare'i Teatris Peter Weissi näidendi "Marat/Sade" ingliskeelse variandi. Aasta hiljem mängiti seda lavastust Broadwayl ning 1966. aastal võitis lavastus Broadwayl jagatava Tony auhinna neli kategooriat. See sai parima näidendi, parima meeskõrvaltegelase, parima kostüümikunstniku ja parima lavastaja auhinna.
1942. aastal esietendus Londoni teatris The Torch Theatre Peter Brooki esmalavastus "Doctor Faustus" (autor Christopher Marlowe), sellele järgnes 1945. aastal teatris The Chanticleer Jean Cocteau näidendi "The Infernal Machine" taasesitus. Aastal 1947 töötas ta Stratford-upon-Avonis näidendite "Romeo ja Julia" ning "Asjatu armuvaev" lavastusassistendina. Aastatel 1947–1950 oli ta Londoni Kuningliku Ooperimaja produktsioonidirektor. Samal perioodil lavastas Brook Straussi ooperi "Salome", millele tegi lavakujunduse Salvador Dalí, ja taaslavastas Puccini ooperi "Boheem", milles kasutati 1899. aastal loodud lavakujundust.
Aastal 1970 asutas Brook koos Micheline Rozaniga rahvusvahelise teatriuuringute keskuse (The International Centre for Theatre Research (CIRT)), mis koondab paljudest rahvustest näitlejaid, tantsijaid, muusikuid ja teisi loovisikuid. Aastast 1974 paikneb see keskus Pariisis teatris Théâtre des Bouffes du Nord. 2008. aastal teatas Brook, et astub Théâtre des Bouffes du Nordi kunstilise juhi kohalt tagasi. Kolm aastat hiljem andis ta juhtimise üle Olivier Manteile ja Olivier Poubelle'ile.
Isiklikku
1951. aastal abiellus Peter Brook näitleja Natasha Parryga (1930–2015). Neil on kaks last: Irina Brook ning näitleja ja lavastaja Simon Brook.
Brook tegi koostööd väga paljude lavastajate, kirjanike ja näitlejatega, kellest tuntuimad on näitlejad Paul Scofield ja Glenda Jackson, kunstnik Georges Wakhévitch ning kirjanikud Ted Hughes ja William Golding. Wakhévitchiga puutus Brook esmakordselt kokku Londonis, kus tal oli võimalus jälgida Jean Cocteau balleti "Le Jeune Homme et la Mort" ("Noormees ja surm") valmimist. Wakhévitchi ülesandeks oli luua balletile lavakujundus. Tema tööd nähes oli Brook veendunud, et just sellist kujundajat oli ta "juba kaua aega otsinud".
↑Helfer, Richard; Loney, Glenn, toim (2011). Peter Brook: Oxford to Orghast. Routledge: Taylor and Francis Group. Lk9–11.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
↑Chambers, Colin The Continuum Companion To Twentieth Century Theatre (Continuum, 2002, ISBN 0-8264-4959-X) p. 384
Jamieson, Lee, Antonin Artaud: From Theory to Practice (Greenwich Exchange: London, 2007) Contains practical exercises on Artaud drawn from Brook's Theatre of Cruelty Season at the RSC;
Freeman, John, 'The Greatest Shows on Earth: World Theatre from Peter Brook to the Sydney Olympics'. Libri: Oxford;
Heilpern, John, Conference of the Birds: The Story of Peter Brook in Africa, Faber, 1977;
Hunt, Albert and Geoffrey Reeves. Peter Brook (Directors in Perspective). Cambridge University Press. (1995)
Kustow, Michael. Peter Brook: A Biography. Bloomsbury. (2005)
Moffitt, Dale, Between Two Silences: Talking with Peter Brook (1999)
Todd, Andrew and Jean-Guy Lecat, The Open Circle: Peter Brook's Theatre Environments (2003)
Trewin, J. C. Peter Brook: A Biography. (1971)
Trowbridge, Simon. The Company: A Biographical Dictionary of the Royal Shakespeare Company. Oxford: Editions Albert Creed, 2010;