Philipp G. Frank (20. märts 1884 Viin – 21. juuli 1966 Cambridge, Massachusetts, USA) oli Austria filosoof, füüsik ja matemaatik.
Philipp Franki vanemad olid Ignaz Frank ja Jenny Feilendorf. Tema vend oli arhitekt Josef Frank.
Philipp Frank õppis Viini ülikoolis Ludwig Boltzmanni käe all füüsikat ja sai sealt 1907. aastal doktorikraadi teoreetilise füüsika alal. Juba õpingute ajal huvitasid teda filosoofilised küsimused. Ta osales üliõpilaste ringis, mis käis koos neljapäeviti ühes vanas kohvikus. Nad arutasid, kuidas vältida filosoofia traditsioonilist kahemõttelisust ja hämarust ning kuidas teadust ja filosoofiat lähendada. Nad uurisid teaduskeelt ja teadusfilosoofiat. Tema kaaslased olid Otto Hahn, Richard von Mises ja Otto Neurath. Frankil tekkis Richard von Misesega eluaegne sõprus ja koostöö. Nende koostöös valmis muu hulgas raamat "Differentialgleichungen und Integralgleichungen der Mechanik und Physik" ("Mehaanika ja füüsika diferentsiaalvõrrandid ja integraalvõrrandid; 1925).
Frank analüüsis Henri Poincaré konventsionalismist lähtudes põhjuslikkuse seadust ja avaldas 1907. aastal selle kohta töö, mis avaldas Albert Einsteinile muljet ja nad suhtlesid tihedalt. Sellest sai alguse eluaegne sõprus. Hiljem arendas ta selle töö edasi tuntud raamatuks "Das Kausalgesetz und seine Grenzen" (1932). Frank habiliteerus 1910. aastal Viini ülikoolis ja sai seal õppejõuks. Einsteini soovitusel sai Frankist 1912. aastal tema järglane teoreetilise füüsika professorina Praha saksa ülikoolis, kuhu ta jäi 1938. aastani. Ta osales Viini ringi töös. Ta oli loogiline positivist, kuid mitte kuigi doktrinäärne. Anschlussi ja Viini ringi purunemise tõttu emigreerus Frank USA-sse. Seal oli ta algul külalisõppejõud, seejärel füüsika ja matemaatika õppejõud Harvardi ülikoolis kuni 1954. aastani. Ta õpetas muu hulgas filosoofia ajaloo kursust. Richard von Mises järgnes talle sinna. Frank avaldas USA-s 1947. aastal oma sõbra Albert Einsteini biograafia.
Frank töötas mitmel matemaatika ja füüsika alal: variatsioonarvutus, Fourier' read, funktsiooniruumid, geomeetriline optika, Schrödingeri lainemehaanika ja relatiivsusteooria. Tema publikatsioonid katavad laia teemade ringi. Näiteks tuletas ta 1910. aastal koos Hermann Rothega Lorentzi teisenduse rühmateooria raames, kasutamata valguse kiiruse konstantsuse postulaati.
16. novembril 1920 abiellus Frank Hania Gersoniga.