Poliitiline liikumine

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2026) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2026) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Poliitiliseks liikumiseks võib lugeda igat inimeste organiseeritud gruppi, kes tegeleb mingil määral poliitikaga ja osaleb ise poliitikas.

Nendeks võivad olla:

• Parteid ja erakonnad
• Mittetulundusühingud
• Klubid
• Ametiühingud

Poliitikas osalejate tüübid on (aktiivsuse järjekorras):

1. revolutsionäärid – kasutavad vägivalda riigikorra vastu;
2. protestijad – korraldavad meeleavaldusi, keelduvad täitmast teatud seadusi;
3. parteiaktivistid – parteiliikmed, kes tegelevad partei poliitika loomise ja kujundamisega, osalevad valimistel;
4. kogukonnaaktivistid – aktiivsed kohalike probleemide lahendamisel;
5. "suhtlejad" (inglise keeles communicators) – kirjutavad ajakirjanduses, on poliitikast teadlikud ja osalevad poliitilistes diskussioonides;
6. lepingulised spetsialistid – aitavad kohalikke või riiklike ametnikke teatud kindlate probleemide lahendamisel;
7. hääletajad;
8. toetajad ja patrioodid – maksavad makse, armastavad isamaad;
9. mitteaktiivsed.

Poliitiline sotsialiseerumine on protsess, mille käigus inimene omandab oma orientatsioonid (kognitiivsed, afektiivsed, hinnangulised) poliitilise maailma suhtes.

Poliitilise sotsialiseerumise mõjutajad:

• perekond – esimene ja kõige kauakestvam poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Näiteks: USA-s võib olla juba 7-aastane laps pooldada vanemate eelistatud parteid. Türannist isa võib last poliitikas mitte osalema julgustada;
• kool – riigi jaoks tähtsaim poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Näiteks: autoriteetne õpetaja, õpetuse sisu on riigi enda määrata;
• tutvusringkond – inimene võtab pikapeale omaks, mida teised temasarnased inimesed mõtlevad. Hiinas tuli poliitikat sõpradega arutada, et seda, kes teisiti mõtleb, saaks ümber veenda;
• meedia ja kultuur – kuna poliitika on subjektiivne, on ka selle kajastamine meedias subjektiivne. Iga partei proovib läbi suruda oma arvamust. Samuti saab kultuuri kaudu kujundada inimeste poliitilist orientatsiooni. Näiteks: tsensuur, kinodes teatud filmide näitamine, räppmuusika;
• sündmused – näiteks: mingi tegevus ühe riigi poolt kujundab inimeste arvamust tollest riigist, näiteks sõda ja patsifism.