 | See artikkel vajab täiendamist, et anda teemast piisavat ülevaadet. |
| Poltava lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjasõda | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 8. juulil 1709 | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Poltava (traditsiooniliselt: Poltaava) lahing toimus Vene ja Rootsi vägede vahel Põhjasõja ajal tänapäeva Ukrainas Poltava linna lähedal 8. juulil 1709.
6. mail 1709 piirasid Rootsi väed (30 000 meest) Karl XII juhtimisel Poltava ümber. Mai lõpus jõudis Poltava lähedale Vene väe peajõud (42 000 meest, 72 suurtükki), mida juhtis Peeter I.
8. juuli ööl ründasid Rootsi väed (umbes 20 000 meest, 4 suurtükki) Carl Gustaf Rehnskiöldi (1651–1722) juhtimisel, kuid nad löödi suurtükitulega taanduma ja järgnenud käsitsivõitluses põgenema. Venelaste vägesid juhtisid kaitsepositsiooni keskosa: Boriss Šeremetev, paremat tiiba Carl Ewald von Rönne, vasakut tiiba Aleksandr Menšikov ning suurtükiväge Jakob Bruce.
Rootslased kaotasid hukkunutena 9234, venelased 1345 inimest. 11. juulil Perevolotšna juures Rootsi vägi (umbes 16 000 meest) kapituleerus; Karl XII pääses Osmanite riiki.
Poltava lahingus murdus Rootsi sõjaline võimsus ja sõjaedu kaldus Venemaa kasuks.