Poolmõis (saksa keeles Landstelle) ehk maakoht oli XIX sajandil ja XX sajandi algul eksisteerinud enamasti väikese pindalaga põllumajanduslikult iseseisev mõis, millel puudusid rüütlimõisa õigused.
1864. aastal esimest korda välja antud Balti eraseaduses (artikkel 599) defineeriti rüütlimõis ja sätestati selle miinimumsuurus. Eestimaal pidi rüütlimõis olema vähemalt 150 tiinu (selle hulka ei kuulunud heina- ja karjamaad) suur. Liivimaal oli minimaalnõudeks 300 tiinu (selle hulka ei loetud veekogusid, soid ja muid kõlbmatuid maid). Kolmandik sellest pidi olema hea põllumaa (sks k Brustacker). Saaremaal loeti rüütlimõisaks mõisa, mille pindala oli vähemalt 162 tiinu ja kolmandik sellest oli hea põllumaa. Nendele minimaalmääradele mittevastavad mõisad kantigi maaraamatusse maakohtadena ehk poolmõisatena.
Mõisad, mis küll ei vastanud kehtestatud suurusemäärale ja oleksid pidanud olema poolmõisa staatusega, kuid olid varem kinnistatud maaraamatusse (Saaremaal 1819, Liivimaal 1860 ja Eestimaal 1856), rüütlimõisa õigusi siiski ei kaotanud. Seetõttu võis mõni poolmõis olla mõnikord suurem rüütlimõisast.
Poolmõisad võisid koosneda mõisa- (Hofsland) või talumaast (Bauerland) või mõlemast.