

Poorbetoon on õhuline ehitusmaterjal, mille peamisteks komponentideks on liiv, lubi, tsement ja vesi. Autoklaavimisprotsessi käigus tekib lähteainetest uus homogeenne mineraal – tobermoriit, mis koos poorse struktuuriga annab materjalile tugevuse ja kerguse.
Roclite (endine Silbet) poorbetoonist plokkide tootmisel on komponentideks liiv, põlevkivituhk ja vesi. Selline retsept on võimalik kuna Eestis kaevandatav põlevkivi sisaldab ka lubjakivi ja põlevkivituhk sisaldab seetõttu kustutamata lupja ja vähesel määral tsementi.
Materjal leiutati 1920.–1930. aastatel Soomes ja Rootsis ning tänapäeval on see leidnud maailmas väga laialdast kasutamist. Aastas toodetakse kümneid miljoneid kuupmeetreid poorbetooni. Euroopa suurimad poorbetoonitootjad on Saksamaa, Poola, Suurbritannia, Rumeenia, Tšehhi. Maailma üks suuremaid poorbetoonitootjaid on Türgi.
Poorbetooni eripäraks on materjali üheaegne tugevus, kergus ja soojusisolatsioonivõime.
Poorbetoonist valmistatakse nii erinevate füüsikaliste omadustega ja suurustega ehitusplokke kui ka armeeritud tooteid, nagu sillused, lae- ja seinapaneelid.
Valmistamise käigus lõigatakse poorbetoontooted suurest massiivist lõiketraatidega, mistõttu toodete pinnad on siledad ja tooted ise on mõõdutäpsed. Sängituspindade tolerants on reeglina kuni ±1,0 mm. Seetõttu on võimalik poorbetoonist ehitusplokkde laduda mitte ainult müürimördiga, vaid ka õhukese liimvuugiga.
{{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend){{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)