Priscillianus (umbes 340 Gallaecia – umbes 385 Augusta Treverorum, Gallia Belgica) oli aadlisoost Rooma Hispania teoloog, kes propageeris kristliku askeesi ranget vormi, kuid sattus vaadetelt vastuollu kirikuga ja hukati.
Priscillianus sündis umbes aastal 340 ülikuperekonnas, võimalik, et Loode-Hispaanias (Gallaecias), ning sai hea hariduse. Umbes 370. aastal algatas ta asketismi propageeriva liikumise. Ta pooldas lisaks Piiblile ka apokrüüfide uurimist. Tema järgijate hulka, keda köitsid tema kõneosavus ja range askeesi eeskuju, kuulusid piiskopid Instantius ja Salvianus. Priscillianuse peaaegu kaasaegse Gallia krooniku Sulpicius Severuse sõnul (teoses Chronica II.46) oli ta rikas ilmik, kes oli pühendanud oma elu õpingutele ning tundis uhkust oma klassikalise paganliku hariduse üle.
380. aasta Zaragoza kirikukogul tauniti tema järgijate tavasid, näiteks kommet koguneda maal villades kirikus käimise asemel, ja ta ekskommunitseeriti; samal aastal valisid ta järgijad Priscillianuse Ávila piiskopiks. Pinged Priscillianuse ja talle vastanduvate piiskoppide vahel, samuti mõlema poole poliitilised intriigid põhjustasid vastuolu teravnemist kuni selleni, et umbes 385. aasta paiku süüdistati Priscillianust nõidumises ja ta hukati Trieris keiser Maximuse käsul. See on teadaolevalt esimene ketserluse pärast hukkamisi kiriku ajaloos.
Priscillianuse järgi on nime saanud askeetlik liikumine pristsillianism, mis püsis Hispaanias ja Gallias kuni 6. sajandi lõpuni. Tema järgijad pidasid teda märtriks. Priscillianuse ja tema järgijate traktaadid, mida peeti kadunuks, avastati 1885. aastal ja avaldati 1889. aastal.