Pseudodementsus on seisund, mille korral depressioon või mõni muu psühhiaatriline häire põhjustab kognitiivseid häireid, mis meenutavad dementsust. Seisund on kliiniliselt oluline, sest erinevalt neurodegeneratiivsest dementsusest võib see ravi korral taanduda. Kõige sagedamini kasutatakse mõistet depressiooniga kaasnevate kognitiivsete häirete kohta eakatel ja seda nimetatakse ka depressiivseks pseudodementsuseks.
Mõiste võttis kasutusele psühhiaater L. G. Kiloh 1961. aastal. 1979. aastal kirjeldas Charles Wells kümmet pseudodementsusega patsienti. Seisundit esines erinevate psühhiaatriliste diagnooside korral ja enamik patsiente oli teistest märgatavalt sõltuv.
Teema pakkus suurt huvi 1980. ja 1990. aastatel, kuid hiljem on uurimistöö vähenenud. Selle põhjustena on nimetatud vastuväiteid mõistele endale ja vaidlusi selle üle, kas pseudodementsus on orgaanilisest dementsusest selgelt eristuv seisund. Mõistet on kasutatud ka üsna vabalt.
Brodaty ja Connors on toonud esile ka vastupidiseid diagnostilisi eksimusi. Pseudo-pseudodementsuse korral peetakse ekslikult pseudodementsuseks seisundit, mis tegelikult on muu häire, ning pseudodepressiooni korral peetakse ekslikult depressiooniks seisundit, mis seda ei ole. Autorite hinnangul ei asenda need mõisted tänapäevaseid diagnostilisi kriteeriume, kuid on endiselt asjakohased, sest juhivad tähelepanu võimalikele valediagnoosidele ja tähelepanuta jäänud uurimisvaldkondadele.
Depressiooniga kaasnevad kognitiivsed häired võivad puudutada mälu, juhtimisfunktsioone ning kõnet ja keelt. Pseudodementsuse eristamine neurodegeneratiivsest dementsusest võib olla keeruline, sest depressioon ja dementsus võivad esineda ka koos.
Süstemaatilises ülevaates analüüsiti 18 pikaajalist uuringut, kus jälgiti kokku 284 patsienti mõnest nädalast kuni 18 aastani. Neist 238-l oli depressioon, 18-l konversioonihäire, 14-l psühhoos ja 11-l bipolaarne häire. Diagnoosist sõltumata oli jälgimisperioodi lõpuks 33%-l patsientidest välja kujunenud pöördumatu dementsus, 53% ei vastanud enam dementsuse kriteeriumidele ja 15% kohta andmed puudusid. Paremaid tulemusi seostati noorema vanusega uuringu alguses, kuid mitte jälgimisperioodi pikkusega. Autorite järeldusel võib pseudodementsus suurendada eakatel pöördumatu dementsuse riski. Märkimisväärse osa patsientide seisund aga paraneb, kuigi paljudel püsib psühhiaatriline häire edasi. Olemasolev uurimistöö ei toeta seisukohta, et pseudodementsus läheb paratamatult üle dementsuseks.
Ühes kontrollrühmaga uuringus jälgiti haiglaravil viibinud raske depressiooniga eakaid keskmiselt ligi kolm aastat. Neist, kellel esines alguses ravile alluv dementsusesarnane kognitiivne häire, kujunes pöördumatu dementsus 43%-l, ilma kognitiivse häireta depressiooniga patsientidest aga 12%-l.
Ravi on suunatud põhjuseks olevale psühhiaatrilisele häirele, näiteks depressioonile. Uuringutes on kasulikuks peetud elektrikrampravi ja ravimeid, kuid süstemaatilise ülevaate järgi piirab nende tulemuste usaldusväärsust uuringute madal kvaliteet.