Radiohead

Radiohead
Radiohead (vasakult paremale): Thom Yorke, Jonny Greenwood, Colin Greenwood, Ed O'Brien ja Phil Selway
Radiohead (vasakult paremale): Thom Yorke, Jonny Greenwood, Colin Greenwood, Ed O'Brien ja Phil Selway
Päritolu Abingdon, Oxfordshire, Inglismaa
Stiilid alternatiivrokk
elektrooniline muusika
eksperimentaalne rokk
Tegev 1985–tänini
Plaadifirma XL/TBD (2007–tänini)
Parlophone/Capitol (1992–2005)
Veebileht radiohead.com
Koosseis
Thom Yorke
Jonny Greenwood
Colin Greenwood
Ed O'Brien
Phil Selway

Radiohead on Inglise rokkansambel, mis loodi 1985. aastal Oxfordshire'i krahvkonnas Abingdoni linnas. Ansambli liikmed on Thom Yorke (vokaal ja kitarr), Jonny Greenwood (kitarr, klahvpillid ja muud instrumendid), Colin Greenwood (basskitarr), Ed O'Brien (kitarr ja taustalaul) ja Philip Selway (trummid ja löökpillid). Nad on 1994. aastast saati teinud koostööd produtsent Nigel Godrichi ja kunstnik Stanley Donwoodiga. Radioheadi eksperimentaalne lähenemine on aidanud kaasa alternatiivroki arengule.

Radiohead sõlmis 1991. aastal lepingu plaadifirma EMI-ga ning andis 1993. aastal välja debüütalbumi "Pablo Honey". Nende debüütsingel "Creep" kujunes rahvusvaheliseks hitiks ning nende populaarsus ja kriitikute poolehoid kasvas nende teise stuudioalbumiga "The Bends" (1995). Nende kolmandat albumit, "OK Computer" (1997), loetakse rokkmuusika pöördepunktiks ning üheks levimuusika parimaks albumiks, käsitledes kaasaegset võõrandumistunnet muusikaliselt keeruka ülesehitusega.

Nende neljas album, "Kid A" (2000), tõi kaasa märgatava muutuse ansambli muusikastiilis koos mõjutustega elektroonilisest muusikast, džässist, klassikalisest muusikast ja krautrock'ist. Kuigi "Kid A" polariseeris kuulajaid, nimetasid mitmed väljaanded selle hiljem kümnendi parimaks albumiks. Albumile järgnes "Amnesiac" (2001), mis lindistati stuudios samal perioodil. 2003. aastal välja antud album "Hail to the Thief" käsitles laulusõnades tolleaegset terrorismivastast sõda, liites kokku ansambli roki- ja elektroonilise isikupära, ning oli nende viimane EMI all välja antud album.

Radiohead andis 2007. aastal iseseisvalt välja allalaaditava albumi "In Rainbows", mille puhul võisid albumi ostjad ise määrata albumi hinna. "In Rainbows" pälvis kriitikute poolehoidu ning tõusis edetabelites kõrgetele kohtadele. Nende kaheksas album "The King of Limbs" eksperimenteeris rütmiga, kasutades ohtralt tsükleid ja sämpleid. "A Moon Shaped Pool" (2016) sisaldas Jonny Greenwoodi orkestrilisi arranžeeringuid. Yorke, Jonny Greenwood, Selway ja O'Brien on välja andnud ka sooloalbumeid ning Yorke on olnud superansambli Atoms for Peace koosseisu liige. 2021. aastal moodustasid Yorke ja Jonny Greenwood ansambli The Smile.

2011. aastaks oli Radiohead müünud enam kui 30 miljonit albumit. Ansambel on pärjatud kuue Grammy auhinna ja nelja Ivor Novello auhinnaga. Nad on olnud viis korda nomineeritud Mercury Prize'i auhinnale, rohkem kordi kui ükski teine esitaja. Seitse Radioheadi singlit on Suurbritannia singlite edetabelis UK Singles Chart jõudnud esikümnesse: "Creep" (1992), "Street Spirit (Fade Out)" (1996), "Paranoid Android" (1997), "Karma Police" (1997), "No Surprises" (1998), "Pyramid Song" (2001) ja "There There" (2003). "Creep" ja "Nude" (2008) jõudsid Ameerika Ühendriikide Billboard Hot 100 neljakümne parima hulka. Ajakiri Rolling Stone arvas Radioheadi kõigi aegade saja parima artisti nimekirja.

Ajalugu

Thom Yorke, Ed O'Brien, vennad Jonny ja Colin Greenwood, ning Phil Selway moodustasid Radioheadi 1985. aastal Oxfordshire'is Abingdoni poistekooli õpilastena. Algselt oli bändi nimeks On a Friday, mis tulenes asjaolust, et reede oli ainuke päev, mil kõik bändi liikmed said koos harjutada. Kuigi kõik liikmed kirjutasid laule bändi algusaegadel, tõusis Yorke esile peamise laulukirjutajana. Bändile ei meeldinud kooli range õhkkond ning nad leidsid meelerahu kooli muusikaosakonnas. Nende muusikaõpetaja tutvustas neile džässi, filmimuusikat, sõjajärgset avangardlikku muusikat ning 20. sajandi klassikalist muusikat.

Ülikooli päevil sai bänd proove teha ainult nädalalõppudel ja puhkuse ajal, aga hoidus neli aastat esinemisest. Exeteri Ülikoolis mängis Yorke ansambliga Headless Chickens, esitades sealhulgas ka hilisema Radioheadi materjali. Ta kohtus seal ka Stanley Donwoodiga, kellest sai hiljem Radioheadi kunstnik. Bänd sai uuesti kokku Oxfordis 1991. aastal ning nende lindistatud demo äratas huvi shoegaze-bändi Slowdive'i produtsendis Chris Huffordis, kelle sõnul oli ansamblil olemas kõik tulevase Radioheadi elemendid, kuigi bändil oli karmim, pungilaadsem helikeel ja kiiremad tempod. Huffordist ja tema äripartnerist Bryce Edge'ist said pärast Jericho Taverni esinemist bändi mänedžerid. 1991. aasta novembris esinesid nad Jericho Tavernis publikule, mille hulgas olid mitmed EMI talendiavastamise esindajad ning 21. detsembril pärast alles nende kaheksandat esinemist sõlmisid nad lepingu plaadifirmaga. EMI palvel muudeti ära ansambli nimi, milleks said Radiohead viitena laulule "Radio Head" Talking Headsi 1986. aasta albumilt "True Stories".

Radioheadi esimene EP, "Drill" (1992) ei leidnud edetabelites edu. Nende debüütsingel "Creep" pälvis Briti muusikakriitikute hulgas tähelepanu, mis ei olnud alati positiivne. Laul keelati BBC Radio 1 poolt ära põhjendusega, et see oli liiga masendav. Radiohead andis välja oma debüütalbumi "Pablo Honey" 1993. aasta veebruaris ning jõudis Suurbritannia edetabelites 22. kohale. Albumi singlid ei leidnud edu ning mõned kriitikud võrdlesid ansamblit grunge-muusikaga, nimetades neid Nirvana pehmemaks versiooniks. 1993. aasta alguses leidis Radiohead kuulsust mujal, näiteks Iisraeli DJ Yoav Kutner oli sageli mänginud raadioeetris laulu "Creep" ning sellest sai seal hitt. Radiohead andis seetõttu oma esimese välismaise kontserti Tel Avivis. Lugu leidis ka populaarsust Ameerika Ühendriikides, tõustes USA kaasaegse roki edetabelis teisele kohale. 1993. aasta juunis oma Põhja-Ameerika turneed alustades oli Radioheadi laulu "Creep" muusikavideo väga sageli mängitud MTV-s.

Selleks ajaks oli bändile lugu muutunud ebameeldivaks. Nad keeldusid täielikult seda mängimast pärast 1997. aasta turneed, aga esitasid seda taas 2001. aasta kontserdil Oxfordis, kuna varustuse rike ei lubanud neil üht teist lugu mängida. Üllatusena esitasid nad seda 2009. aasta Reading Festivalil esmaloona ning hoidusid taas selle esitamisest kuni 2016. aasta turneeni, kui üks fänn seda korduvalt neilt nõudis. O'Brieni sõnul olid Jonny vihased kitarrilöögid enne refrääni meelega tehtud, kuna mees vihkas seda lugu esimesel kuulamisel.

Nende järgmine album "The Bends" leidis kriitikute hulgas suuremat poolehoidu. Album tuli välja 1995. aasta märtsis ja singel "Street Spirit (Fade Out)" oli edetabelite esikümnes. Kuna bänd tahtis teha täiuslikku plaati, tehti ettevalmistustes väikesed muudatused, lõpetati mingiks ajaks stuudios mängimine ning mindi turneele Euroopasse, Jaapanisse ja Australaasiasse. Pärast suurt vaidlust bändiliikmete vahel kadus pinge ning töö sujus edukamalt kui varem. Lood "Planet Telex", "Fake Plastic Trees", "Black Star" näitasid bändi arengulist edasiminekut ja muusikasse sügavamalt sisseelamist.

Albumi "OK Computer" tegemist alustasid nad 1996. aastal Oxfordshire'is, kuid suurem osa materjalist oli lindistatud Somerseti krahvkonnas asuva Bathi linna lähedal asuvas St. Catherine's Courti lossis, mis kuulus näitleja Jane Seymourile. Nagu "The Bendsi" korral, otsustasid nad ka selle plaadi uue materjaliga anda kontserte, enne kui albumi lõpetavad. Kunstiroki ning avangardliku- ja ambient-muusika mõjutustega "OK Computer" tuli müügile 1997. aasta juunis ja saavutas kohe kriitikute seas menu. Album võitis Grammy parima alternatiivalbumi eest. See album tõstis Radioheadi superstaaride seisusse ning album loeti mitme "kõigi aegade parimate" Briti albumite nimekirjade hulka.

Väsinud sellest suurest edust ja kuulsusest mis saatis turneed "OK Computer", võtsid nad mõneks ajaks aja maha. Nad jätkasid oma loomingut eksperimentaalsemalt kui varem. 2000. aasta oktoobris tuli välja "Kid A", mis oli üdini eksperimentaalne ja koosnes nende eelnevast tööst kuid palju minimalistlikumas variandis. Kuigi lood levisid kolm kuud enne ametlikku väljatulekut internetti ja paljud arvasid, et album on määratud läbikukkumisele, oli tulemus vastupidine. Plaati saatis taas tohutu edu ning oli nädalaks isegi USA Billboard 200 esikohal. "Kid A" sai ka Grammy parima alternatiivalbumi eest. Fännid ja kriitikud loevad "Kid A" parimaks elektroonilise muusika albumiks, mille on teinud rokkbänd.

"Amnesiaci", mis avaldati järgmise aasta juunis, võib lugeda järjeks "Kid A-le".

Albumi "Hail to the Thief" valmimise protsess erines aga märkimisväärselt kolme eelmise omast. Kuudepikkuste stuudios istumiste ja pidevalt asja kallal töötamise asemel läksid nad 2002. aasta suvel Portugali-Hispaania turneele, kus nad said uue materjaliga rahulikult tegeleda. Salvestusprotsess kestis vaid kolm nädalat. Kaks kuud enne ilmumistähtaega lõpetamata salvestised aga varastati ja pandi interneti üles. Sama juhtus aga ka originaalalbumiga mõned nädalad enne poelettidele jõudmist.[viide?] Siiski oli "Hail to the Thiefi" läbimüük tohutult suur, ületades kahe viimase albumi oma.[viide?] "Hail to the Thiefi" kirjeldati kui kolme eelneva albumi sulamit, sisaldades elektroonilist muusikat, ambient'i ning uusi eksperimentaalseid helisid. Albumile järgnes pea aasta pikkune turnee, külastati uuesti ka Austraaliat ja Jaapanit, seda pärast kuueaastast vaheaega. Turnee lõpus avaldati ka EP "COM LAG (2plus2isfive)", mis sisaldas kontsertesitusi, remikse ja eri versioone lugudest "Hail to the Thiefi" pealt.

Mõjutused

Radioheadi muusika on leidnud mõjutusi artistidelt nagu Talking Heads, Pink Floyd, Elvis Costello, PJ Harvey, R.E.M., The Beatles ja The Smiths.

Albumid

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Erlewine, Stephen Thomas. "Radiohead Songs, Albums, Reviews, Bio & More". AllMusic (inglise). Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  2. ↑ Jonathan, Emma. "BBC Worldwide takes exclusive Radiohead performance to the world". BBC. 3 May 2011. Retrieved 30 November 2023.
  3. ↑ Stone, Rolling (3. detsember 2010). "100 Greatest Artists". Rolling Stone (Ameerika inglise). Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  4. 1 2 3 4 Mac Randall (1. aprill 1998). "The Golden Age of Radiohead". Guitar World. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. september 2017.
  5. ↑ Randall, Mac (9. juuni 2023). "Philip Selway: Tidal Backstory". Tidal. Vaadatud 15. juunil 2023.
  6. 1 2 3 4 5 Ross, Alex (20. august 2001). "The Searchers: Radiohead's unquiet revolution". The New Yorker. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2008. Vaadatud 16. märtsil 2011.
  7. ↑ Minsker, Evan (13. juuli 2015). "Rare footage surfaces of Thom Yorke performing 'High and Dry' with pre-Radiohead band". Pitchfork. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuli 2015. Vaadatud 16. juulil 2015.
  8. ↑ "Stanley Donwood". Eyestorm. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2007. Vaadatud 29. mail 2007.
  9. ↑ Fricke, David (26. aprill 2012). "Radiohead reconnect". Rolling Stone. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. märts 2016. Vaadatud 15. märtsil 2016.
  10. 1 2 3 Doyle, Tom (aprill 2008). "The complete Radiohead". Q. Bauer Media Group. 261: 65–69. ISSN 0955-4955.
  11. ↑ Gilbert, Pat (november 1996). "Radiohead". Record Collector.
  12. 1 2 "Radiohead: The right frequency". BBC News. 22. veebruar 2001. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2011. Vaadatud 24. novembril 2007.
  13. ↑ "Creepshow". Melody Maker. 19. detsember 1992.
  14. ↑ Randall, Mac (2011). Exit Music – The Radiohead Story: The Radiohead Story. Omnibus. ISBN 978-0857126955.
  15. 1 2 Smith, Andrew (1. oktoober 2000). "Sound and Fury". The Observer. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. detsember 2003. Vaadatud 17. märtsil 2007.
  16. ↑ Rubinstein, Harry (20. jaanuar 2009). "The Radiohead — Israel connection". israelity.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. mai 2009.
  17. ↑ Runtagh, Jordan (22. veebruar 2018). "Radiohead's Pablo Honey: 10 things you didn't know". Rolling Stone (Ameerika inglise). Vaadatud 23. mail 2019.
  18. ↑ "Radiohead: "We were spitting and fighting and crying…"". Uncut. 18. märts 2016. Vaadatud 3. juunil 2017.
  19. ↑ "Rapturous return for masters of misery". BBC News. 8. juuli 2001. Vaadatud 30. aprillil 2010.
  20. ↑ "Radiohead open with 'Creep' at Reading Festival 2009". NME (Ameerika inglise). 31. august 2009. Vaadatud 17. juulil 2019.
  21. ↑ Geslani, Michelle (28. juuni 2016). "Thom Yorke surprised by new album's success, thought fans would have abandoned Radiohead by now". Consequence of Sound.
  22. ↑ CD Inlay Archive. 1993 (arhiivikoopia)
  23. ↑ Randall, Mac (15. mai 2015). "Radiohead's The Bends 20 years later: reexamining a modern rock masterpiece". Guitar World (inglise). Vaadatud 20. septembril 2019.
  24. ↑ Dalton, Stephen (18. märts 2016). "Radiohead: "We were spitting and fighting and crying…"". Uncut (Briti inglise). Vaadatud 1. juulil 2023.
  25. ↑ Randall 2000, lk 196.
  26. ↑ Mark Kemp (10. juuli 1997). "OK Computer | Album Reviews". Rolling Stone. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2011. Vaadatud 26. oktoobril 2011.
  27. ↑ "Screen Source presents: The 40th Annual Grammy Awards". Screen Source. amug.com. 27. veebruar 1998. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 1998. Vaadatud 20. novembril 2007.
  28. ↑ Letts, Marianne Tatom (2010). Radiohead and the Resistant Concept Album: How to Disappear Completely. Indiana University Press. Lk 28. ISBN 978-0253004918. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. veebruar 2017. Vaadatud 14. veebruaril 2017.
  29. ↑ "Radiohead's OK Computer named best album of the past 25 years". Telegraph.co.uk. 22. detsember 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2018. Vaadatud 4. aprillil 2018.
  30. ↑ Zoric, Lauren (22. september 2000). "I think I'm meant to be dead ..." The Guardian. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. jaanuar 2014. Vaadatud 18. mail 2007.
  31. ↑ Cavanagh, David; Eccleston, Danny (1. oktoober 2000). "I Can See The Monsters". Q (169).
  32. ↑ Cohen, Warren (11. oktoober 2000). "With Radiohead's Kid A, Capitol busts out of a big-time slump. (Thanks, Napster.)". Inside.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. september 2015. Vaadatud 20. märtsil 2007.
  33. ↑ "Billboard 200 - 2000 Year-end charts". Billboard. 2. jaanuar 2013. Vaadatud 1. juunil 2020.
  34. ↑ "43rd Annual Grammy Awards Winners". Grammy.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 8. märtsil 2015.
  35. ↑ "Radiohead - Kid A Album Reviews, Songs & More", AllMusic (inglise), vaadatud 11. jaanuaril 2024
  36. ↑ Douridas, Chris (25. jaanuar 2001). "Interview with Ed & Colin". Ground Zero.
  37. ↑ Fricke, David (27. juuni 2003). "Bitter Prophet: Thom Yorke on 'Hail to the Thief'". Rolling Stone. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. märts 2017. Vaadatud 15. aprillil 2017.
  38. ↑ "Exclusive: Thom on new Radiohead album". NME. 5. oktoober 2002.
  39. ↑ Farber, Jim (4. juuni 2003). "Radiohead set to steal the show again". The Age. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. detsember 2007. Vaadatud 15. detsembril 2007.
  40. ↑ Tangari, Joe (27. august 2009). "Radiohead: Hail to the Thief: Special Collectors Edition". Pitchfork. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. märts 2012. Vaadatud 26. märtsil 2012.
  41. ↑ "The legendary band that Radiohead got their name from". faroutmagazine.co.uk (Ameerika inglise). 17. oktoober 2021. Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  42. ↑ Aaron, Charles (23. juuni 2017). "Before and After 'OK Computer'". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  43. 1 2 3 4 "#42 Radiohead, 'OK Computer' (1997)". Rolling Stone 500 Greatest Albums Of All Time (Ameerika inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 12. oktoober 2023. Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  44. ↑ Harding, Nigel (1995). "Radiohead's Phil Selway". consumable.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. august 2007. Vaadatud 28. mail 2007.
  45. ↑ Britton, Luke Morgan (16. juuni 2017). "Radiohead explain how The Smiths and Tony Blair influenced 'OK Computer'". NME (Briti inglise). Vaadatud 11. jaanuaril 2024.

Kirjandus

Välislingid