Reedik Palm (27. august 1933 Tartu – 28. veebruar 1974 Tartu) oli eesti matemaatik ja kirjanik.
Ta lõpetas 1952. aastal Tartu 6. Keskkooli, aastatel 1953–1954 oli vangis (§ 58-10 lg. 1), 1960. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna.
Ta oli aastatel 1960–1964 Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) vaneminsener ning 1964–1974 TRÜ Arvutuskeskuse insener ja nooremteadur.
Uurinud matemaatilise lingvistika ja masintõlke küsimusi, sh esitas keele matemaatilise mudeli, defineeris mitmed mõisted (keel, keele semantika, sõnum, sõnumi transkriptsioon jm), sõnastas tõlkimise üldise ülesande. Muuhulgas andis hinnangu matemaatilise lingvistika olukorrale, selgitas seisaku põhjusi masintõlke arengus 1970. aastate algul. 12 teaduspublikatsiooni.
Vahemikus 1965–1970 ilmus perioodikas (sh päevaleht Edasi, ajakiri Pioneer) tema lühiproosat, luulet ja satiiri. Kui pilkeloomingut ja publitsistikat (viimast kirjutas ka varjunimede Peeter Pseudonüüm, R. Retsensent ja A. Autor all) mitte arvestada, siis on avaldatud neli tema novelli ning seitse luuletust, mitu neist ajakirjandusväljaannete kirjanduskonkurssidel auhinnatud. Proosaloomingus on olulisel kohal teadusulme (nt jutud “Vaigulõhn”, “Järeleksam”), sageli on seal üheks peategelaseks nutikas ja vastuvõtlik noor tüdruk. Tema lüürikat iseloomustab filosoofilisus ja eluterve autorihoiak.
Reedik Palm oli August Palmi poeg, Ille Palmi vend, Mare Koidu abikaasa.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.