Rein Ottoson

Rein Ottoson
Sünniaeg 31. oktoober 1953 (72-aastane) Muuda Vikiandmetes
Alma mater Tartu Riiklik Ülikool
Haridus kehakultuur
Tegevusala purjesport
Organisatsioonid Rein Ottosoni Purjespordikool
Tunnustus Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk (2001)
Eesti aasta treener (1988, 1992)
Abikaasa Maire Ottoson
Sugulased Enn Ottoson (vend)
Isikuandmed
Sünniaeg 31. oktoober 1953 (72-aastane) Muuda Vikiandmetes
Sportlaskarjäär
Spordiala purjetamine
jääpurjetamine
Spordiklubi Kalevi Jahtklubi
Treener Taavi Org

Rein Ottoson (sündinud 31. oktoobril 1953 Tallinnas) on Eesti purjetamistreener ja endine purjesportlane, omanimelise purjespordikooli asutaja ja omanik.

Ottoson hakkas purjetamist treenima kümneaastaselt ja võistles nooruses võrdlemisi edukalt mitmes jahiklassis. Ka treeneritööd alustas ta noorelt, täites esimesi abitreeneri ülesandeid oma treeneri Taavi Oru kõrvalt 1969. aastal. Järjepidevamalt hakkas ta treeneritööd praktiseerima pärast keskkooli lõpetamist 1972. aastal. Esialgu püüdis ta treeneritöö kõrvalt ka ise võistluspurjetamist jätkata, keskendudes tollal uudsele jahiklassile 470, ent 1976. aastal oli sunnitud tippspordist loobuma, sest ta hinnati purjetamise jaoks liialt lühikeseks ja lisaks oli tema koduklubil Kalevi Jahtklubil vaja järelkasvu koolitamiseks uut noortetreenerit.

Alates 1970. aastate teisest poolest on Ottoson juhendanud nii lapsi kui ka täiskasvanud purjesportlasi. Tema juhendamisel jõudsid olümpiamedaliteni vennad Toomas ja Tõnu Tõniste, kes võitsid 1988. aasta Souli olümpiamängudel hõbemedali ja neli aastat hiljem Barcelona olümpiamängudel pronksmedali. Olümpiamängudel on tema juhendatud sportlastest osalenud veel Krista Kruuv, kes sai Barcelona olümpiamängudel kuuenda koha, ning Karl-Martin Rammo ja Peter Šaraškin. 1997. aastal asutas Ottoson omanimelise purjespordikooli, mis on edasistel aastatel järjepidevalt tegelenud Eesti purjespordi järelkasvu koolitamisega.

Ottoson on purjetamistreener, kes on saavutanud Eesti treenerite kaheksanda kutsetaseme ehk eliittreeneri staatuse. Ta on kahel korral (1988 ja 1992) valitud Eesti aasta treeneriks ning saanud rohkesti muud tunnustust.

Elukäik

Lapsepõlv ja purjespordiharrastuse algus

Kalevi jahtklubi hooned Pirital 1950. aastatel

Rein Ottoson sündis Edgar ja Vaike Ottosoni peres aasta ja mõni kuu pärast vanema venna Ennu sündi. Vendade isa Edgar Ottoson oli Saksa okupatsiooni ajal, 1943. aastal võetud Saksa sõjaväkke, hiljem sattunud Nõukogude võimu haardesse ja viibinud kolm aastat vangilaagris. Vabanemise järel, 1951. aastal abiellus Edgar Ottoson Vaike Kummeliga, kellega kolis Vaike venna Ernst Kummeli väikesesse korterisse, mis oli tollele eraldatud Pirital Kalevi Jahtklubi kõrval asunud ALMAVÜ hoones. Piritale jäi perekond aastateks elama ja seal möödusid Rein Ottosoni lapsepõlveaastad.

Purjespordiga hakkas Ottoson tegelema 1964. aastal, kui Kalevi jahtklubisse olid jõudnud Optimist-klassi lastepaadid ja treener Taavi Org kutsus kohalikke lapsi purjetamistrenni. Kuigi Ottoson harrastas lapsepõlves lisaks purjetamisele veel uisutamist, jääpurjetamist, suusatamist ja ujumist, jäi ta püsivalt siiski purjetamise juurde. 1966. aastal sai Ottoson endale isikliku Optimist-klassi paadi, millele pani nimeks Tiiger. Sama aasta augustis võitis ta 11–12-aastaste poiste individuaalarvestuses esimest korda toimunud Kuldseekli regati ning tuli Kalevi jahtklubi esindajana esikohale võistkondlikus arvestuses. Edukas oli ta tol suvel ka teistel oma vanuseklassi võistlustel. Edaspidi, kooli lõpu lähenedes keskendus Tallinna 36. Keskkoolis õppinud Ottoson üha enam spordile ja kooli kohale jõudis klassijuhataja loal kohati vaid kord nädalas. Ottoson on hiljem väitnud, et sport oli tema jaoks tollal "number üks ja õppimine pärast seda".

Noore purjesportlasena

1968. aastal hakkas Ottoson võistlema Kadett-klassi purjekatel ja sama aasta suvel õnnestus tal pääseda ka Poolas toimunud maailmameistrivõistlustele, kus küll ei tema ega ta klubikaaslane Kalev Vapper edu saavutada ei suutnud. Vapper sai neil maailmameistrivõistlustel 53. ja Ottoson 59. koha. See ebaõnnestunud regatt oli ühtlasi Ottosoni esimese võistlus väljaspool Eestit.

1970. aastate alguses sõitis Rein Ottoson aeg-ajalt ka Lendava hollandlase jahiklassis. Kuna samas klassis võistles tollal ka vend Enn, siis konkureerisid nad mitmetel võistlustel ka omavahel. Suuremat edu saavutas Rein Ottoson noorsportlasena Eesti-siseselt aga hoopis jahiklassides Kadett ja OK, millest esimesel tuli ta Eesti meistriks 1970. ja teisel 1971. aastal. OK-klassi purjekad olid tema kaalule ja pikkusele sobivad ja nii võitis ta selles klassis veel 1972. aasta suvel Tallinna meistrivõistlused ja saavutas selle järel toimunud IX väikesel Balti regatil kolmanda koha. Aeg-ajalt võistles Ottoson nooruses ka jääpurjetamises, millega oli tegelema asunud 14-aastaselt, kui onu Ernst Kummel talle jääpurjeka kinkis.

1972. aastal hakkas Ottoson tegelema ka vähem kui kümme aastat purjetajate kasutada olnud jahiklassiga 470 (seda klassi tutvustati 1963. aastal), võisteldes selles klassis mitmel regatil ja osaledes hiljem ka ise selle klassi purjekate ehitamisel. 1975. aastal sai ta 470-klassi purjekal sõites Kalevi lahtistel meistrivõistlustel teise koha, küll aga võitis hiljem toimunud Eesti meistrivõistlused. Aeg-ajalt võistles ta pärast 470-klassi juurde pöördumist siiski ka Lendava hollandlase klassis.

Esimesed kogemused treenerina

Kuigi Ottoson oli noore purjesportlasena võrdlemisi edukas, hakkas ta peagi silma paistma hoopis treeneritööga. Nooremate purjetajate juhendamist alustas ta Taavi Oru kõrval abitreenerina tegutsedes varakult. Nimelt toimusid 1969. aastal Lätis Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlused, kuhu Ottoson saadeti varuvõistlejana, ent Org andis talle neil võistlustel kohapeal mitmeid treeneri ülesandeid, kui ise võistlejate juures viibida ei saanud. Pikemalt tegutses Ottoson Oru kõrval abitreenerina 1972. aastal pärast keskkooli lõpetamist, kui tal ei õnnestunud esialgu ülikooli astuda ja aasta jooksul oli vaja millegagi tegeleda. Tema ülesandeks sai tollal laste treeningurühmade juhendamine. Praktilise töö kõrvalt õppis ta iseseisvalt treeneritöö teooriat.

Mõned aastad hiljem oli Ottoson sunnitud võistluspurjetamisest loobuma ja pühenduma täielikult treeneritööle. Hiljem on ta meenutanud, et selleni viis tema lühike kasv:

„Kuid N Liidus rõhuti väga palju sportlase antropoloogilistele näitajatele ning minu ühe meetri ja kuuekümne seitsme sentimeetrise kasvuga polnud nende arvates mõtet sporti teha. Miinimumnõue oli sada seitsekümmend sentimeetrit. Paat võeti käest ja öeldi, et sa oled hea laste treener ning purjetada me sinul rohkem ei lase. Olin päris vihane ja tõotasin, et paari aastaga panevad juba minu õpilased neile kõigile ära.“

–

Ottosoni spordist loobumist ja pühendumist treeneritööle on lisaks selgitatud ka sellega, et Taavi Org soovis 1970. aastate keskpaigas treeneriametist loobuda ja keegi pidi tema asemel Kalevi Jahtklubis jätkama järelkasvuga tegelemist.

Kõrghariduse omandamine

Keskkooli lõpetamise järel soovitasid Ottosoni onud tal inseneriks õppida, ent selle asemel püüdis ta 1972. aastal treeneriametiga jätkamise kavatsust silmas pidades kandideerida Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehakultuuri erialale. Esimene katse ülikooli astuda olevat tal enda sõnul ebaõnnestunud korvpallieksamil läbikukkumise tõttu, ent ülikooli kaugõppesse astuda õnnestus tal 1973. aastal.

1978. aastast hakati Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas veespordi erialal üliõpilasi vastu võtma ka purjespordi gruppidesse. Seoses sellega otsustas Ottoson samal aastal Tallinna Pedagoogilisest Instituudist lahkuda ja jätkata õpinguid Tartu ülikooli kaugõppes. Õpingud lõpetas ta 1984. aastal, sooritades kõik eksamid maksimumhindele. Ottosoni lõputöö oli ebatavaline, sest see oli koostatud aastatel 1980–1983 koostöös õppejõud Heino Linnuga valminud purjetamise õppefilmide stsenaariumi põhjal. Nende õppefilmide stsenaariumi eest pälvis Ottoson ka Üliõpilaste Teadusliku Ühingu medali.

Treeneritöö Nõukogude ajal

470-klassi purjetajate treener

470-klassi purjekas. Selle klassi purjekatega sõites saavutas Ottoson kõigepealt ise mõningat edu ja hiljem võitsid sama klassi purjekaga tema õpilased Toomas ja Tõnu Tõniste olümpiamängudelt hõbe- ja pronksmedali

Kalevi jahtklubi treenerina paistis Ottoson oma tööga 1970. aastate teisel poolel sel määral silma, et 1977. aastal kutsuti ta tööle Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli. Ühtlasi otsiti tollal Eesti NSV koondisse kedagi, kes oleks võimeline juhendama 470-klassi purjetajaid, ja nii valiti ka sellesse ametisse ise eelnevalt 470-klassi purjekatel sõitnud Ottoson. Tema juhendatavate 470-klassi sõitjate esimene suurem võit tuli 1980. aastal, kui Andres Laul ja Arvo Eller saavutasid Nõukogude Liidu juunioride meistrivõistlustel teise koha.

Ottoson on tagantjärele leidnud, et tema 470-klassi õpilased olid edukad, sest ta osales isiklikult Tallinnas toimunud selle klassi purjekate ehitamisel ja nii oli tal võimalik oma näpunäidetega aidata kaasa kiiremate purjekate valmimisele:

„Ja nii mind kui noort ja purjetamisalase mõtlemisega meest sinna juurde "kutsutigi", mis tegelikult nägi ikka välja minu sissetrügimisena purjekate ehitamise juurde. Minu eesmärk oli tagada, et paat oleks võimalikult jäik ja samas võimalikult kerge. Ma teadsin, mida purjetaja vajab. [...] Nad ei osanud, kuidas see paat nüüd püsti panna nii, et ta ka merel sõidaks ja sõidaks veel kiiresti. See jäi kõik minu ülesandeks. Tänutäheks sain oma õpilaste paatidele mõne roostevaba osa. Aga see osa andis mulle võimaluse ehitada oma õpilaste paadid paremaks ja kiiremaks, et nad näiteks ülemises märgis oleksid teistest kümme sekundit kiiremad.“

–

1980. aastate algusest hakkasid Ottosoni juhendatavatest noortest purjesportlastest enim silma paistma vennad Toomas ja Tõnu Tõniste, kes võitsid 1983. aastal Nõukogude Liidu 470-klassi noorte meistrivõistlustel kuldmedali, olles seejuures parimad kahe vanuseklassi arvestuses. Aasta hiljem toimunud Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel saavutasid Eesti paatkonnad Ottosoni juhendamisel 470-klassis kolmikvõidu, kusjuures võitsid taas kord vennad Tõnisted. Veel üks Eesti paatkond saavutas samas klassis 51 võistleja seas kümnenda koha. 1988. aastal saavutasid Ottosoni juhendatud Eesti 470-klassi paatkonnad Nõukogude Liidu meistrivõistlusel kolmikvõidu juba täiskasvanute arvestuses, kuldmedali võitsid taas Tõnisted.

Nõukogude Liidu tipptreenerina

1980. aastatel oli Ottoson mõnda aega Eesti NSV ja hiljem ka Nõukogude Liidu 470-klassi juunioride koondise vanemtreener. Lisaks oli ta 1980. aastatel korduvalt Eesti NSV ja Nõukogude Liidu koondise juhendaja mitmel võistlusel ning pidas loenguid purjespordikeskustes mitmel pool Nõukogude Liidus. Ühtlasi sai temast Nõukogude Liidu Purjespordiföderatsiooni presiidiumi liige.

1970. aastate lõpus ja järgnenud kümnendil valiti Ottoson oma erialakategoorias korduvalt Kalevi spordiklubi aasta parimaks noortetreeneriks ja mitmel aastal ka parimaks treeneriks üldarvestuses. Lisaks sellele valiti ta 1984. aastal Nõukogude Liidu ametiühingute spordiühingute parimaks juunioride purjetamistreeneriks, oli 1985. aastal vabariiklikul treenerite ülevaatusel punktimahukate alade üld- ja noorte arvestuses teisel ning 1986. aastal üldarvestuses neljandal ja noorte arvestuses viiendal kohal, samuti sai 1984. aastal teeneliseks treeneriks.

Aastate jooksul kogus Ottoson tuntust ühest küljest õpilaste suhtes nõudliku, aga teisest küljest ka sõnaka treenerina, kes oma õpilaste huvides jõuliselt tegutses ega hoidunud Nõukogude Liidu spordiametnikega vaidlemast. 1980. aastate lõpus, Nõukogude võimu lõpuaastatel kirjutati ajakirjanduses korduvalt Ottosoni raskustest Eesti purjetajatele vajaliku toe saamise nimel. Kuna teda peeti samas "virtuoosseks kulgejaks" Nõukogude spordipoliitika bürokraatiaaparaadis, siis kujunes sageli just tema ülesandeks Eesti purjespordi esindajana Moskva ametnikega läbirääkimine.

Souli olümpiamängud

Vennad Toomas ja Tõnu Tõniste võistlesid ennast Ottosoni juhendamisel edukate tulemustega 1988. aastal Lõuna-Koreas Soulis toimunud olümpiamängudele. Olümpiamängude lähenedes sai aga selgeks, et Ottosonil treenerina koos Tõnistetega Souli kaasa minna ei lasta. Sama saatus tabas ka hilisemat edukat Ukraina ja Austraalia koondise treenerit Viktor Kovalenkot, kes tollal oli Nõukogude Liidu 470-klassi naispurjetajate koondise peatreener. Ottoson on hiljem enda ja Kovalenko kõrvalejäämist kommenteerides märkinud, et nende asemel saadeti olümpiamängudele kaks KGB majorit, keda sportlased pidid kohapeal oma treeneriteks nimetama. Ottosoni meenutuste järgi oli tal ka varem korduvalt raskusi välismaale pääsemisega, mille põhjuseks pidas seda, et ta isa oli sõjas võidelnud "valel poolel".

Kuigi Ottoson ise sportlasena olümpiamängudele ei pääsenud, suutsid vennad Tõnisted ka tema kohaloluta Soulis võita hõbemedali. Ottoson sai vendade Tõnistete juhendamise eest hiljem Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja, Eesti NSV riikliku preemia, kommunistliku noorsooühingu autasu ja medali "Töövapruse eest". Lisaks valiti ta 1988. aastal Eesti purjetajate aasta treeneriks ja Eesti aasta treeneriks.

Treeneritöö pärast Eesti taasiseseisvumist

Täiskasvanud purjetajate treenerina

1992. aasta Barcelona olümpiamängudel pronksmedali võitnud Toomas ja Tõnu Tõniste vastuvõtt Tallinnas

Pärast Eesti taasiseseisvumist jätkas Ottoson koostööd vendade Tõnistete ja veel mitme oma varasema õpilasega. Tema juhendamisel jõudsid Tõnisted ka 1992. aasta Barcelona olümpiamängudele. Lisaks osales neil olümpiamängudel veel Europe-klassis võistelnud Krista Kruuv, keda Ottoson võistluste toimumise ajal samuti juhendas. Olümpiamängudel võitsid Tõnisted pronksmedali ja Kruuv, kes küll oli samuti medalit lootnud, saavutas kuuenda koha. 1992. aastal valiti Ottoson ühtlasi ka teist korda Eesti aasta treeneriks.

Ka edasistel aastatel jätkas Ottoson maailmatasemel purjetajate juhendamist ning osales nendega tiitlivõistlustel, sealhulgas pärast Barcelona olümpiamänge veel Atlanta (1996), Sydney (2000), Londoni (2012), Rio de Janeiro (2016), Tōkyō (2021) ja Pariisi (2024) olümpiamängudel. Lisaks Tõnistetele jõudsid Ottosoni juhendamisel olümpiamängudele 1996. ja 2000. aastal Peter Šaraškin ja hilisematel aastatel Karl-Martin Rammo, kes küll mõlemad erinevalt Tõnistetest võistlesid Laser-klassis.

Edukate purjesportlaste juhendamise eest valiti Ottoson aastatel 2006, 2008, 2012, 2013 ja 2015 Eesti aasta purjetamistreeneriks. 2016. aastal oli ta üks kahest esimesest Eesti treenerist (teine oli sõudetreener Matti Killing), kellele anti kaheksas ehk eliittreeneri kutsetase. Lisaks purjesportlaste juhendamisele on Ottoson alates Eesti taasiseseisvumisest osalenud Eesti purjespordi organiseerimises: aastatel 1990–2001 oli ta Eesti 470 klassiliidu president, samuti on ta olnud Eesti Olümpiakomitee purjetamistreenerite kutsekomisjoni esimees ja aastast 2021 on purjetamistreenerite hindamiskomisjoni esimees.

Ottosoni õpilaste edu tõi talle ka rahvusvahelist tuntust ja nii kutsuti ta juba Nõukogude aja lõpul Jaapanisse treeneriks. Jaapani koondist aitas Ottoson juhendada aastatel 1988–1998, pärast seda koolitas seal treenereid. Lisaks treeneritööle Jaapanis on Ottoson treenerina spordiloenguid pidanud Kuubal ja Ameerika Ühendriikides.

Purjespordikool

Purjespordikooli asutamise idee pakkusid Ottosoni väitel 1990. aastate teisel poolel välja vennad Tõnisted. Kuna Ottosonil ja tema abikaasal oli kogunenud ettevõtlusega tegelemiseks piisavalt sääste, teostus kooli asutamine kiiresti. Kooli avamisel 1997. aastal toetasid vennad Tõnisted koos teiste Ottosoni endiste õpilaste Peter Šaraškini ja Marko Lilienthaliga lisaks selle tegevust 100 000 krooniga, mis võimaldas kooli uusi investeeringuid teha.

30 õpilasega tegevust alustanud kool on edaspidi õpilaste arvu kasvatanud ja tegevust laiendanud. Ottoson kavandas kaua kooli filiaali avamist ka Viimsi vallas asuvas Leppneeme sadamas, ent plaani teostamine võttis majandusraskuste tõttu aega mitu aastat ja selleni jõudis ta 2013. aastal. Järgnenud aastatel kasvas koolis õppivate laste arv 100-ni ja 2017. aasta seisuga olid pooled neist Viimsi valla lapsed. Purjespordikooli üks edukamaid kasvandikke on Karl-Martin Rammo, kes on noorteklassides jõudnud esikolmikusse mitmetel Euroopa ja maailmameistrivõistlustel ning jätkanud Ottosoniga koostööd ka täiskasvanute arvestuses võisteldes. Nii on Ottoson Rammot treenerina saatnud mitmetel olümpiamängudel. Kooli silmapaistvamateks õpilasteks on peetud veel Anne-Mari Luike, Lauri Väinsalu ja Georg Hauda. Olümpiamängudele on kooli kasvandikest jõudnud aga lisaks Rammole Kätlin Tammiste ja Anna-Maria Sepp, kes võistlesid 2016. aastal Rio de Janeiros klassis 49er FX.

Läbi aastate on tegemist olnud sisuliselt pere-ettevõttega, mida Ottoson juhib ise koos abikaasa ja pojaga. Esialgu oli Ottoson ühtlasi ka kooli ainuke treener, hiljem lisandusid treeneritena tema endised õpilased Raivo Randmäe ja Anne-Mari Luik.

Õpilasi

Rein Ottosoni õpilaste seas on olnud näiteks Tõnu ja Toomas Tõniste, Tuuli Org, Liis Uustalu-Koort, Krista Kruuv, Peter Šaraškin, Paavo Pettai, Karl-Martin Rammo, Anne-Mari Luik ja Lauri Väinsalu.

Saavutused

Sportlasena

Treenerina

Tunnustus

Poliitiline tegevus

Ottoson kandideeris 2005., 2009. 2013., 2017., 2021. ja 2025. aastal kohalikel valimistel Viimsi vallavolikokku esimesel paaril korral Viimsi Ettevõtjate Liidu, järgnenud kordadel erakonna Isamaa ja Res Publica liit ning 2021. ja 2025. aastal erakonna Isamaa nimekirjas. Kuigi ta pole ühelgi korral valituks osutunud, on ta Viimsi valla valitsemisse kaasatud olnud kultuuri- ja spordikomisjoni ning spordi- ja liikumisharrastuste komisjoni liikmena.

Isiklikku

Rein Ottoson on alates 1976. aastast abielus Maire Ottosoniga, kes on samuti tegelenud purjetamisega ja töötanud purjetamiskohtunikuna. Neil on 1984. aastal sündinud poeg Taavi Ottoson.

Märkused

  1. ↑ Ajaleheteates on võitjaks märgitud küll Ottosoni treener Taavi Org, kes vanuse tõttu tegelikult noorteklassis võistelda ei saanud.
  2. ↑ Vastavalt tollastele õppekavadele ei olnud Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1972. ja 1973. aastal tegelikult vastuvõttu kehakultuuri, vaid kehalise kasvatuse erialale.

Viited

  1. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 15–18.
  2. 1 2 Andrus Nilk. Treenerina tupikut ei tunne – Spordileht, 21. juuni 1989, lk 2.
  3. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 9–13.
  4. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 24.
  5. ↑ E. Kusmanov. "KULDSEEKLI" rändauhind "Kalevi" noortele – Spordileht, 31. august 1966, lk 5.
  6. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 26.
  7. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 50.
  8. 1 2 J. Kriisk. Treener, lk 255.
  9. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 31–35.
  10. ↑ Sügisregatt kalendrisuve lõpp-päevil – Spordileht, 18. september 1972, lk 4.
  11. ↑ Kuldmedal Aare Kööbile – Noorte Hääl, 19. juuli 1973, lk 3.
  12. ↑ A. Spikk. Meistritiitel purjetamises Haapsallu – Töörahva Lipp, 4. august 1907, lk 4.
  13. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Eesti spordi biograafiline leksikon, Rein Ottoson
  14. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 45.
  15. ↑ T. Org. Homme avatakse IX väike Balti regatt – Spordileht, 16. juuni 1972, lk 8.
  16. ↑ Lühidalt – Õhtuleht, 22. juuni 1972, lk 4.
  17. ↑ Oli äikest ja päikest – Spordileht, 23. juuni 1972, lk 4.
  18. ↑ P. Leola, T. Jurowski. Hooaeg avati Harku järvel – Spordileht, 27. detsember 1971, lk 5.
  19. ↑ DN-klassi vabariigi edetabel – Spordileht, 15. mai 1972, lk 3.
  20. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 46.
  21. ↑ Alain Corcuff, Nicolas Guichet. 470: The Great Book. Aix-les-Bains: Extra Bleu Ciel, 2015, lk 12–13.
  22. 1 2 J. Kriisk. Treener, lk 260.
  23. ↑ Helle Hallika. Torm varastas kaks sõitu – Spordileht, 18. juuni 1975, lk 2.
  24. ↑ Lühidalt – Õhtuleht, 4. august 1975, lk 4.
  25. ↑ Olev Kajak. Liidrikohast napilt puudu – Õhtuleht, 27. juuni 1975, lk 4.
  26. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 254–255.
  27. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 38.
  28. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 52–53.
  29. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 255–256.
  30. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 256–257.
  31. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 66.
  32. ↑ E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut võtab 1972. aastal vastu üliõpilasi järgmistele erialadele – Noorte Hääl, 19. juuli 1972, lk 4.
  33. ↑ E. Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut võtab 1973/74. õ.-a. vastu üliõpilasi järgmistele erialadele – Noorte Hääl, 17. juuli 1973, lk 4.
  34. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 51–52.
  35. ↑ Atko Viru. Vastuvõtukomisjon avas uksed – Spordileht, 30. juuni 1978, lk 1.
  36. 1 2 J. Kriisk. Treener, lk 257.
  37. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 100.
  38. 1 2 Valter Lenk. Tušši mängiti 59 korda – Spordileht, 4. juuli 1984, lk 1.
  39. ↑ Kehakultuuriteaduskond – Tartu Riiklik Ülikool, 29. juuni 1984, lk 3.
  40. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 261–262.
  41. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 100–101.
  42. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 72–74.
  43. ↑ Peeter Leola. Medalitega Klaipedast – Spordileht, 13. juuli 1983, lk 5.
  44. ↑ Noored tegid mehetegusid – Õhtuleht, 31. august 1984, lk 3.
  45. ↑ Meeste kolmikvõit ja naistelegi medaleid – Spordileht, 15. juuni 1988, lk 1.
  46. ↑ Andrus Nilk. Ikka ole peajagu parem – Spordileht, 15. juuli 1988, lk 4.
  47. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 108, 142.
  48. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 263.
  49. ↑ Kinnitati vanemtreenerid – Spordileht, 6. aprill 1984, lk 3.
  50. ↑ Treenerite konkursi kokkuvõtted tehtud – Spordileht, 6. veebruar 1978, lk 2.
  51. ↑ Mati Poom. Edasiminek oli märgatav – Spordileht, 31. jaanuar 1979, lk 3.
  52. ↑ Tehti kokkuvõtteid treenerite konkursist – Spordileht, 26. detsember 1979, lk 5.
  53. ↑ Tehti viisaastaku- ja aastakokkuvõtteid – Spordileht, 7. jaanuar 1981, lk 5.
  54. ↑ Selgusid "Kalevi" parimad treenerid ja aktivistid – Spordileht, 13. jaanuar 1982, lk 4.
  55. ↑ "Kalevi" 1982. aasta tublimad treenerid – Spordileht, 7. jaanuar 1983, lk 2.
  56. ↑ "Kalevi" 1983. a. tublimad treenerid – Spordileht, 2. jaanuar 1984, lk 4.
  57. ↑ Oli hea aasta, mitte nii särav nagu tahtnuks – Spordileht, 27. detsember 1985, lk 5.
  58. ↑ Kandepind laieneb soovitud suunas – Spordileht, 20. aprill 1984, lk 2.
  59. ↑ Edukamad treenerid – Spordileht, 9. august 1985, lk 1.
  60. ↑ Uuli Toodo. Parimad on selgunud – Spordileht, 5. mai 1986, lk 2.
  61. ↑ Peeti meeles lõppeva aasta edukamaid – Spordileht, 24. detsember 1984, lk 1.
  62. ↑ Andrus Nilk. Iseseisvumas – Spordileht, 16. detsember 1989, lk 4.
  63. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 265–266.
  64. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 153.
  65. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 262.
  66. ↑ Autasustamisi – Rahva Hääl, 12. oktoober 1988, lk 1.
  67. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 188.
  68. 1 2 Olümpiavõitjatele anti kätte autasud – Rahva Hääl, 5. august 1989, lk 1.
  69. ↑ Paremad purjetajad – Spordileht, 21. november 1988, lk 5.
  70. 1 2 Eesti NSV 1988. aasta parimad Erika Salumäe, Allar Levandi ning Tõnu ja Toomas Tõniste – Spordileht, 21. detsember 1988, lk 1.
  71. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 184–192.
  72. 1 2 Urmas Eslon. Olümpia-aasta parimad Erika Salumäe, Kaido Kaaberma ning Tõnu ja Toomas Tõniste – Spordileht, 18. detsember 1992, lk 1.
  73. ↑ Andrus Nilk. Peter Šaraškin: raha jõuab alati teenida – Eesti Sõnumid, 26. november 1994, lk 11.
  74. ↑ Heino Enden. Sydney OM jääb Šaraškinile Laser klassis viimaseks – Eesti Päevaleht, 7. juuni 2000, lk 16.
  75. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 234–242.
  76. 1 2 3 4 5 Eesti esimesed eliittreenerid on Matti Killing ja Rein Ottoson – ERR Sport, 2. detsember 2016.
  77. ↑ Rein Ottoson: Jaapanlased korraldavad olümpiate olümpia – ERR Sport, 22. september 2018.
  78. ↑ Kalevlased avasid hooaja – Sõnumileht, 2. juuni 1997, lk 20.
  79. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 268–269.
  80. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 213.
  81. 1 2 Annika Poldre. Rein Ottoson - pühendunud purjetamisele ja treeneritööle – maaleht.delfi.ee, 27. veebruar 2012.
  82. ↑ Haridus- ja kultuuriamet. Rein Ottosoni purjespordikool saab Leppneemes veel ühe hoone – Viimsi Teataja, 16. juuni 2017, lk 5.
  83. ↑ Marta Vasarik. Elumerel karastunud Rein Ottoson valmistab noori eluks ette – Viimsi Teataja, 11. märts 2022, lk 16–17.
  84. ↑ J. Kriisk. Treener, lk 268.
  85. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 224–228.
  86. ↑ E. Kusmanov. Kurss võtta spartakiaadile – Spordileht, 3. august 1966, lk 6.
  87. ↑ Ernst Kusmanov. Meistrivõistlused. – Spordileht, 4. august 1975, lk 5.
  88. ↑ Andrus Nilk. Eesti jaht tuli EMil kolmandaks – Eesti Päevaleht, 10. oktoober 1997, lk 9.
  89. ↑ Eesti Spordiselts Kalev, Auliikmed.
  90. ↑ Teenetemärkide kavalerid, Rein Ottoson.
  91. ↑ Kultuuriministeerium, 2012. aasta spordipreemiad.
  92. ↑ EPL. Preemia elutöö eest Nurgale ja Ottosonile. – Eesti Päevaleht, 10. veebruar 2012, lk 16.
  93. ↑ Eesti Olümpiakomitee, EOK teenetemärgid
  94. ↑ Vaade lõppenud Viimsi kultuuri- ja spordiaastale – Viimsi Teataja, 29. jaanuar 2016, lk 15.
  95. 1 2 Viimsi vald, Autasud
  96. ↑ Tallinna linna autasude saajad, Rein Ottoson
  97. ↑ Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapital, Aastapreemiad 2011–2020
  98. ↑ Merilin Piirsalu. Viimsi vald tunnustas möödunud aastal silma paistnud inimesi ja organisatsioone – Viimsi Teataja, 14. jaanuar 2022, lk 8–9.
  99. ↑ Eesti Olümpiakomitee, Auliikmed
  100. ↑ Ott Kask. Viimsi vald tunnustas aasta silmapaistvamaid panustajaid – Viimsi Teataja, 10. jaanuar 2025, lk 4–5.
  101. ↑ Vabariigi Valimiskomisjon, Viimsi vald
  102. ↑ Vabariigi Valimiskomisjon, Viimsi vald
  103. ↑ Vabariigi Valimiskomisjon, Viimsi vald
  104. ↑ Vabariigi Valimiskomisjon, Viimsi vald
  105. ↑ Vabariigi Valimiskomisjon, Viimsi vald
  106. ↑ VT. Muutused vallavolikogu komisjonides – Viimsi Teataja, 15. august 2014, lk 2.
  107. ↑ Viimsi vald, Vallavolikogu komisjonid (arhiivikoopia seisuga 16. jaanuar 2025)
  108. ↑ A. Nilk. Meri, mu kirg, lk 69–71, 118.

Kirjandus

Lisalugemist

Välislingid