Relvastuskontroll

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2026) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Relvastuskontrolli eesmärk on reguleerida riikide käitumist, et stabiliseerida globaalset ja regionaalset julgeolekukeskkonda, vähendada juhusliku sõja puhkemise riski ning pöörata tähelepanu eri relvaliikide kasutamisest tingitud võimalikele humanitaarmõjudele. Eesti tähtsustab relvastuskontrolli osa rahvusvahelise julgeoleku ja usalduse tagamisel.

Relvastuskontrolli võib mõista mitmel viisil:

1) konkureerivate riikide omavahelist sõjalise strateegia ja diplomaatia vahend

2) riikidevaheliste ametlike ja mitteametlike kokkulepete kogum, mis reguleerib nende julgeolekusuhteid;

3) strateegilise ja poliitilise läbirääkimiste protsess;

4) regionaalse ja ülemaailmse julgeoleku tugevdamise mehhanism;

5) ideoloogilist loosung, mida relvastuskontrolli pooldajad ja vastased kasutavad oma poliitiliste eesmärkide edendamiseks.

Relvastuskontrolli kokkulepped on kahepoolse, regionaalse või ülemaailmse ulatusega ning on reguleerinud nii tuuma- kui ka konventsionaalseid relvi. On oluline märkida, et relvastuskontroll ei ole sama, mis desarmeerimine. Desarmeerimise eesmärk on relvade hävitamine, kuid relvastuskontroll hõlmab võidurelvastuse aeglustamist ja kasutuse piiramist.

Ajalugu

1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioon oli üks esimesi samme, mis astuti tänapäevase relvastuskontrolli suunas. Relvastuskontrolli saab mõista nii kvantitatiivse kui ka kvalitatiivsena. Kvantitatiivselt saab piirata näiteks sõjalaevade, rakettide, tuumarelvade arvukust erinevate riikide seas. Kvalitatiivse kontrolli alla jäävad näiteks teatud relvaliikide, näiteks plahvatava laskemoona ja keemiliste ning bioloogiliste relvade, keelustamine. Konventsioonide edukus on paljude ajaloolaste ja teadlaste poolt küsimuse alla seatud, kuna I ja II maailmasõda tõestasid riikide kuuletust lepingute suhtes.

1921. ja 1922. aastal kogunesid maailma juhtivad mereriigid Washingtoni eesmärgiga vähendada sõjalisi pingeid Ida-Aasias. Jaapani tärkav natsionalism ja ülemaailmne võidurelvastumine tegi USA seadusandjad murelikuks. Senaator William E. Borah juhtimisel nõuti, et Ameerika Ühendriigid kaasaksid mereväe võidurelvastumises oma kaks peamist konkurenti – Jaapani ja Ühendkuningriigi – desarmeerimisläbirääkimistesse.

Külma sõja ajal kirjutati alla mitmele relvastuskontrolli lepingule, keskenduti tuumasõja ärahoidmisele. 1969. aasta novembris sõlmitud strateegiliste tuumarelvade piiramise kokkulepe (Strategic Arms Limitation Talks), lühendatult SALT, piiras oluliselt kaugmaarakettide ja teiste relvaliikide tootmist.

Lepingud

Ajaloo vältel on sõlmitud palju relvastuskontrolli lepinguid. Tuntumad on näiteks 1968. aasta tuumarelvade leviku tõkestamise leping (Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons), lühendatult NPT. Leping sõlmiti USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu vahel, eesmärgiga vähendada tuumasõja puhkemise tõenäosust ja kaitsta maailma elanikkonda sellega kaasneva katastroofi eest.

1972. aasta bioloogiliste relvade konventsioon (Biological Weapons Convention) oli esimene mitmepoolne desarmeerimisleping, mis keelas sinna kategooriasse kuuluvate massihävitusrelvade arendamise, tootmise ja varumise.

1993. aasta START-2 leping Venemaa ja USA vahel piiras mõlema riigi tuumaarsenali suurust. See kahepoolne relvastuskontrolli leping nõudis, et mõlemad riigid vähendaksid oma strateegiliste tuumarelvade varusid 3000-st 3500-ni 2007. aastaks ning kohustas neid teatud tüüpi mandritevahelisi ballistilisi rakette (ICBM-e) hävitama.

1997. aasta Ottawa konventsioon keelustas jalaväemiinide kasutamise, varumise, tootmise, üleandmise ja nende hävitamise. Eesti liitus konventsiooniga 2004. aastal, kuid 2025. aasta juunis väljus sealt.

Viited