Perekonda kuulub umbes 400 liiki. Neid leidub suuremas osas maailmas, põhja suunas kuni tundra ja metsatundrani. Eestiski kasvab palju liike. Liigi määramisel arvestatakse seda, kas seenekübar on paljas ja limane või sametine või karvane (eriti noortel seentel) ning piimmahla algset värvust (valge, kreemikas, oranž, lilla vms) ja värvust pärast kuivamist.
Kirjeldus
Seenekübar on riisikatel sageli nõgus, vanadel seentel vahel isegi lehtrikujuline. Suurel osal liikidel on kübaral kontsentrilised ringid. Suurel osal liikidest on seenejalg õõnes.
Enamik riisikaliike elab sümbioosis mingi kindla puuliigiga ja moodustab mükoriisa. Paljud riisikaliigid on nime saanud sellest, et kasvavad sageli kindlat liiki puu all.
Kasutamine
Mitmed riisikad on värskelt (kupatamata) söödavad, enamik siiski mitte. Pärast kupatamist mürgid kaovad ja sadade riisikaliikide hulgas pole ükski pärast kupatamist mürgine, samas on paljud neist nii väikese toiteväärtusega, et neid ei soovitata süüa. Kõige paremate söögiseente hulka kuuluvad vähesed riisikaliigid, mis kõik kasvavad ka Eestis: porgandriisikas, kuuseriisikas ja veririisikas. Seenekirjanduses peetakse nendest kõige väärtuslikumaks veririisikat. Kahte esimest hinnatakse eriti kõrgelt Lääne- ja Kesk-Euroopas, veririisikas on katalaanide lemmikseen. Kibeda maitsega kupatamist vajavatest riisikatest on tuntumad männiriisikas, kaseriisikas, kollariisikas ja tõmmuriisikas.
