Riisipaber on õhuke, tavaliselt poolläbipaistev materjal, mida valmistatakse kas riisitärklisest või taimsetest kiududest. Seda kasutatakse nii toiduna kui ka kunstis, käsitöös ja trükitehnikates. Termin võib tähistada mitut erinevat toodet sõltuvalt valmistusviisist ja kasutusalast.
Riisipaberit eristatakse peamiselt kaheks:
Toiduks mõeldud riisipaber valmistatakse riisijahust, veest ja mõnikord tapiokitärklisest. Õhuke tainas aurutatakse ja kuivatatakse lehtedeks.
Seda kasutatakse eelkõige Aasia köögis:
Enne kasutamist leotatakse lehti tavaliselt vees, et need muutuksid elastseks.
Nn „riisipaber“ kunstis ei pruugi tegelikult sisaldada riisi. Sageli valmistatakse see taimsetest kiududest, näiteks:
Sellist paberit kasutatakse:
Toiduks mõeldud riisipaberi valmistamise protsess hõlmab:
Kunstipaberi puhul leotatakse ja töödeldakse taimseid kiude, mis seejärel pressitakse õhukesteks lehtedeks ja kuivatatakse.
Riisipaberi omadused sõltuvad selle tüübist, kuid üldiselt iseloomustab seda:
Toiduks mõeldud riisipaber on maitsetu ja lõhnatu, võimaldades esile tuua täidise maitse.
Riisipaberiga sarnaseid materjale on kasutatud sajandeid, eriti Ida- ja Kagu-Aasias. Kuigi Hiinas leiutati paber juba varakult, ei olnud traditsiooniline „riisipaber“ alati valmistatud riisist, vaid pigem taimsetest kiududest. Toiduks mõeldud riisipaber on arenenud välja Aasia köökide traditsioonidest ning on tänapäeval laialdaselt levinud kogu maailmas.