 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2026) |
Robert Elisabeth Stolz (25. august 1880 Graz – 27. juuni 1975 Lääne-Berliin) oli juudi päritolu Austria helilooja ja dirigent. Teda on tituleeritud Viini operetikoolkonna "viimaseks mohikaanlaseks".
| Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (August 2026) |
Robert Elisabeth Stolz (25. august 1880 Graz – 27. juuni 1975 Lääne-Berliin) oli juudi päritolu Austria helilooja ja dirigent. Teda on tituleeritud Viini operetikoolkonna "viimaseks mohikaanlaseks".
Stolz oli pärit musikaalsest perekonnast, ta oli pere kaheteistkümnes laps. Muusikaõpetust sai ta isalt Jacob Stolzilt, kes oli dirigent, helilooja ja muusikaõpetaja, ning kontsertpianistist emalt Ida Stolzilt (neiupõlvenimega Bondy). 16-aastaselt astus Viini konservatooriumi, kus teda õpetasid teiste seas Robert Fuchs ja Engelbert Humperdinck. Ta täiendas end Berliinis Engelbert Humperdincki juures.
Aastatel 1897–1902 töötas ta repetiitori ja dirigendina Grazi teatris, kapellmeistrina Marburg an der Draus (nüüd Maribor) ning seejärel Salzburgis.
1899. aastal kohtus Stolz Viinis Johann Straussiga, kes innustas teda operette komponeerima. 1901. aastal valmiski Marburgi Stadttheaterile komponeeritud "Studentenulke", kuid see ei äratanud erilist tähelepanu. Aastatel 1902–1903 oli ta Salzburgi linnateatri ja 1903–1905 Brno Deutsche Theateri dirigent.
1907. aastal sai Stolzist operetimaailma lipulaeva Theater an der Wieni dirigent. Ta juhatas seal Ferenc Lehári menuopereti "Die lustige Witwe" ("Lõbus lesk") 420 etendust ning oli paljude operetiliteratuuri tippteoste esietenduste dirigent.
Operetiheliloojana pälvis Stolz märkimisväärsemat tähelepanu 1910. aastal, kui Viini Raimund Theateris tuli ettekandele tema "Das Glücksmädel". 1913. aastal komponeeris ta esimest korda muusikat filmile ("Der Millionenonkel"). Berliinis 1916. aastal esietendunud "Der Favorit" meeldis küll sakslastele, kuid rahvusvahelist menu ei tulnud.
Esimese maailmasõja ajal tuli tema muusikaellu vaheaeg, sest ta teenis Austria armees. Armeest vabanenuna tegutses peamiselt kabareedes ja kirjutas 1920 oma ainsa ooperi "Die Rosen der Madonna" ("Madonna roosid"). Seegi jäi erilise eduta.
.jpg)
Rahvusvaheline läbimurre tuli lõpuks 1921. aastal, mil Viinis etendus väga menukalt tema operett "Der Tanz ins Glück" ("Õnnetants"), mis äratas tähelepanu ka USA-s, Inglismaal, Itaalias ja Prantsusmaal. Kaks aastat hiljem Berliinis laineid löönud operetti "Mädi" etendati esimese tema operetina Eestis järgmisel aastal pealkirja "Meedi" all suure eduga nii Vanemuises kui ka 1925. aastal Estonias. 1924. aastal asutas ta Viinis Robert Stolz Theateri, kuid see läks mõne kuu pärast pankrotti. Samal aastal kolis ta Berliini, kus kirjutas kabareedele revüümuusikat ja komponeeris operette. Põhitähelepanu läks aga alates 1930. aastate algusest täistuuridel töötava Saksa filmitööstuse linateostele muusika kirjutamisele. Tema esimene muusikaplokk oli helifilmile "Zwei Herzen im Dreivierteltakt" ("Kaks südant valsitaktis"). Selle filmi tunnusmuusikaks olnud valss sai paugupealt väga populaarseks – veel populaarsemaks kui tollal kõikjal lokaalides esitatud "Adieu, mein kleiner Gardeoffizier" ("Nägemist, mu väike kaardiväelane") operetist "Die lustigen Weiber von Wien" ("Viini lõbusad naised").
Stolz oli sakslaste rahvusvahelise mainega filmistuudio UFA põhihelilooja, kuid põhipanuse tegi filmimuusika loomisele. Ta komponeeris muusika ligi 100 filmile.
Adolf Hitleri võimule tulles loobus Stolz elust Berliinis ja kolis Viini, kuid tööalased suhted Saksamaa pealinnaga säilisid. Ta sõitis sageli autoga Viini ja Berliini vahet. Komponeeris jätkuvalt nii filmimuusikat kui ka operette. 1938. aastal, kui sakslased korraldasid Austrias anšlussi, lahkus ta natside jalust Šveitsi kaudu Pariisi. Kui Prantsusmaad ähvardas okupeerimise oht, emigreerus Stolz 1940. aastal sealt USA-sse. Hollywoodis kirjutas filmimuusikat, korraldas New Yorgi Carnegie Hallis operetimuusika kontserte ja varustas muusikaga öölokaale.
Stolz oli 1941. ja 1945. aastal vastavalt filmidega "Spring Parade" ("Kevadparaad") ja "It Happened Tomorrow" ("See juhtus homme)" nomineeritud USA Filmiakadeemia Oscari auhinnale filmimuusika kategoorias.
1946. aastal pöördus Stolz tagasi Viini, kus elas elu lõpuni. 1952–1971 oli ta üleeuroopalise kuulsusega Viini jäärevüü peadirigent ning kirjutas operettide ja filmimuusika kõrval muusika ka 19 jäärevüüle, mida nimetati jääoperettideks. 1964. aastal esietendunud operett "Frühjahrsparade" oli Viini Volksoperiis repertuaaris 11 aastat jäejest. 1965. aastal juhatas Stolz Viini Riigiooperis Johann Straussi "Die Fledermausi" ("Nahkhiir") etendusi.
1960.–1970. aastatel oli ta ka aktiivne operetimuusika helisalvestaja. Tema dirigeerimisel jäädvustati heliplaatidele hulgaliselt Johann Straussi, Ferenc Lehári, Imre Kálmáni ja Leo Falli muusikat. Ta oli olnud nende operetielu suurkujude lähedane kolleeg ja nende loomingu lavaletooja.
Aastatel 1934–1971 sai Stolz 19 riiklikku autasu ja muud tunnustusavaldust. Ta nimetati Grazi (1969) ja USA linna Montclairi (1971) aukodanikuks. 1966 sai esimese helilooja ja dirigendina Hollandi maineka Edisoni auhinna. Alates 1968. aastast oli Hollandi Oranje-Nassau ordu komandör. Sai ka Belgia, Iisraeli, Saksamaa ja Austria kõrged riiklikud autasusid. Viinis on temanimeline väljak ja tänav, Berliinis park ning tänavad Mannheimis, Darmstadtis, Miamis, Münchenis, Hamburgis, Kölnis, Düsseldorfis, Wiesbadenis, Saarbrückenis, Linzis, Klagenfurtis, Lippstadtis ja Dortmundis. Talle on püstitatud ausambad Viini Linnapargis, St. Wolfgangis, Baden-Badenis ja Berliinis. Alates 1980. aastast sõidab Viini ja Grazi vahel tema nime kandev rong. Austraalias on asutatud temanimeline stipendium.
Robert Stolz paistis omaaegsete kolleegide operetiheliloojate seast silma mitte ainult loomingulise viljakuse, vaid ka selle poolest, et oli viis korda abielus. 1904. aastal abiellus ta sopran Grete Holmiga, kes 1911. aastal laulis tohutult populaarseks tema laulu "Servus Du!". Ka Franzi Ressel oli laulja. Kolmanda abikaasa nimi oli Josephine Zernits ning neljandat hüüti Lilliks. Viies abikaasa Yvonne Louise Ulrich (hüüdnimega Einzi) abistas sõja ajal Pariisi emigreerunud saksa ja austria teatriinimesi ning oli Stolzi mänedžer tema elu lõpuni. Einzil oli varasemast abielust üks tütar, kelle Stolz lapsendas. Einzi lõpetas Stolzi alustatud memuaariraamatu "Servus Du: Robert Stolz und sein Jahrhundret", mis ilmus 1980 Münchenis.
Vaatamata katkematule operettide komponeerimisele oli Stolz lõpuks populaarsem hoopis lööklaulude loojana. Ta kirjutas kokku ligi 1500 laulu, millest populaarseimaks sai "Im Prater blüh'n wieder die Blumen" ("Lilled õitsevad taas Prateris"), mida esitatakse sageli ka tänapäeval.
Aastatel 1901–1964 komponeeris Stolz 77 operetti, muusikali ja Singspieli. Soosituimad on läbi aegade olnud "Himmelblaue Träume" ("Taevasinine unistus"), "Zwei Herzen im Dreivierteltakt" ("Kaks südant kolmneljandikku taktis"), "Wenn die kleinen Veilchen blühen" ("Kui väikesed kannikesed õitsevad") ja eriti "Venus in Seide" ("Veenus siidis"), mida jätkuvalt Austrias ja Saksamaal esitatakse.
Robert Stolz on maetud Viini Keskkalmistule Johannes Brahmsi ja Johann Strauss II lähedale.
Eestis mängiti aastatel 1924–1935 kuues teatris tema seitset operetti kokku 13 lavastuses: "Daam lillas" (Vanemuine 1929; Kannel 1930), "Hampelmann" (Vanemuine 1928), "Kevadtuul" (Vanemuine 1933), "Meedi" (Vanemuine 1924, 1935; Estonia 1925; Ugala 1926; Võitleja 1927; Endla 1928; Kannel 1928), "Suudlemata Eva" (Ugala 1935), "Veenus siidis" (Estonia 1934; Vanemuine 1935) ja "Üksainus öö" (Estonia 1928).