Ruth Ling (sünninimi Ruth Heidemaa; 12. juulil 1926 Varnja, Tartumaa – 21. november 2024 Tartu) oli eesti ornitoloog.
Ta kasvas arsti perekonnas. Õppinud Leisi algkoolis aastatel 1933–1938, Saaremaa Ühisgümnaasiumis 1938–1941, Viljandi 1. Keskkoolis 1942–1945 ja Tartu Riiklikus Ülikoolis 1945–1950, mille lõpetas zooloog-bioloogiaõpetajana. Oli 1954–1957 Teaduste Akadeemia Zooloogia ja botaanika instituudis aspirantuuris, bioloogiakandidaadiks sai 1959. aastal.
Töötas õpetajana Pärnus ja Tartus aastatel 1950–1954. Oli nimetatud instituudi nooremteadur 1957–1966. Aastatel 1966–1968 töötas ta Zooloogia muuseumi vanemteadurina, 1968–1973 Tartu Riikliku Ülikooli zooloogia kateedris vanemõpetajana, 1973–1993 samas dotsendina.
Õpetanud selgroogsete zooloogiat, etoloogiat, bioloogia õpetamise metoodikat, juhendanud üliõpilaste pedagoogilist praktikat ja zooloogia välipraktikaid.
Siirdus 31. augustil 1993 pensionile, kuid pensionärina töötas 2001. ja 2002. aastal Tartu Ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis välipraktikate juhendajana lepingulisel alusel.
Oli Eesti Loodusuurijate Seltsi tegevliige alates 1947. aastast, Eesti Ornitoloogiaühingu liige.
Ligi 30 teaduspublikatsiooni ornitoloogia alal. Tõlkinud saksa, inglise ja vene keelest õppe- ja aimekirjandust, sealhulgas Konrad Lorenzi "Inimene leiab sõbra" (1975), Niko Tinbergeni "Loomade käitumine" (1978), L. Jonssoni "Euroopa linnud" (2000), Karl. P. N. Shukeri "Loomade varjatud võimed" (2005) jt.
Abikaasa Harry Ling (1928–1984) oli bioloog-zooloog. Neil oli kaks poega – füüsik Andres Ling (1952–2019) ja bioloog Peeter Ling (1958–2016).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)