Sandarmikorpus

1815–1826

Venemaa Keisririigi esmane sandarmiüksus loodi algselt 1815. aastal Venemaa Keisririigi sõjavägedes kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly alluvuses Boris Glebovi nimelisest tragunipolgust Boris Glebovi nimelise sandarmipolguna, mis koosnes 7 eskadronist.

Pärast 1812. aasta Isamaasõja lõppu kujunenud rahuajal jagunesid Sõjaministeeriumile alluvad sandarmiüksused kaheks:

• 1. sandarmipolk korra tagamiseks sõjaväes;
• 2. sandarmikorpuse sisevalveväeosad (жандармские части корпуса внутренней стражи), mis tegelesid kriminaalkurjategijate kinnipidamise ning maksutasumise tagamisega ning paiknesid keisririigi pealinnades ja kubermangukeskustes.

1826–1867

1826. aastal moodustatud keisririigi poliitilise politsei ja korruptsioonivastase võitluse keskasutuse Kolmanda osakonna täidesaatva jõuorganina moodustatud Sandarmikorpuse ülesannetena määratleti 3 põhisuunda:

• sandarmidivisjonid ja komandod täidavad politsei ülesandeid:
• sandarmi-politseivalitsused ja jaoskonnad tegelevad korrakaitsega raudteede piirkonnas ning passi- ja dokumendikontrolliga piiril;
• kõik ülejäänud sandarmiüksused tegelevad riigi vastu suunatud kuritegude avastamise ja lahendamisega ning vahi all olevate riiklikke kurjategijate üle järelevalve teostamisega.

Ühtedel andmetel alates 1827, teistel andmetel alates 1839. aastast tegutses kolmanda osakonna juhi alluvuses alaliselt ka sandarmikorpus. Osakonna ametnike arv ei olnud kunagi eriti suur – 16 ametnikust asutamisaastal kasvas see tegevuse lõpuajaks 72 ametnikuni. Samal ajal sandarmikorpuses ja tema alluvuses olevates sandarmivalitsustes 4253 kindralit, ohvitseri ja madalamat ametnikku.

Sandarmikorpuse sisejulgeoleku järelevalveametkonnaks muutmise aluseks oli 1. juulil 1836 keiser Nikolai I poolt välja antud Sandarmikorpuse põhimäärus («Положении о корпусе жандармов»), millega määratleti Sandarmikorpuse koosseis, struktuur, ülesanded, tegutsemispiirkonnad ja juhtimispõhimõtted (esimene Sandarmikorpuse šeff oli keiser Nikolai I isiklik sõber ning lähikondlane Alexander von Benckendorff). Sandarmikorpusele allusid piirkondlikud sandarmivalitsused (algul 5, hiljem 8), mis omakorda jagunesid jaoskondadeks-kubermangudes. Korpuse ohvitseride ja ametnike arv kasvas 4138-st (1827. aastal) kuni 5797-ni (1850. aastal).

Sandarmikorpuse piirkondlikud Sandarmivalitsused

 Pikemalt artiklis Sandarmikorpuse piirkondlikud asutused

Sandarmikorpuse piirkondlikud Sandarmivalitsused

Sandarmikorpuse piirkondlike valitsuste loomisel moodustati algselt 5 piirkonnavalitsust ja

• I – Peterburi Sandarmivalitsus, millele allus ka Peterburi sandarmidivisjon;
  • 3. detsember 1850 – 1. jaanuar 1860, kindralleitnant krahv Nikolai Tsukato (Цукато Николай Егорович)
• II – Moskva Sandarmivalitsus, millele allus ka Moskva sandarmidivisjon;
  • 1826^[küsitav]– 16. juuni 1833, kindralleitnant Aleksandr Volkov (1779–1833) (ru);
  • juuni 1833 – 1834, Stepan Leskonski (1782–1839);
  • 1834 – 20. jaanuar 1835, sandarmikorpuse polkovnik Nikolai Šubinski;
  • 20. jaanuar 1835 – 31. detsember 1867, ratsaväekindral Stepan Perfiljev;
• III – Vilno Sandarmivalitsus;
  • 1832–1835, Dmitri Jazõkov;
  • 1893, Vladimir Tšerkassov
• IV – Poltava Sandarmivalitsus;
• V – Siberi Sandarmivalitsus, keskus algselt Simbirskis ja 1831. aastast Kaasanis.

• Sandarmiringkonna valitsus koosnes: ringkonnaülemast – kindralist, tema abist staabiohvitserist ja 1–2 adjutandist, kirjutajast ja paarist allohvitserist;
• Kubermangude sandarmivalitsused (kokku 475 inimest), koosnesid igasse kubermangu määratud sandarmikorpuse ohvitserist, tema abist(adjutandist) ja paarist allohvitserist ja soldatist ning tehnilisest koosseisust – sekretärist ja kirjutajatest;

1867. aastal toimunud piirkondlike valitsuste vähendamise tulemusena säilisid ainult 3 piirkondlikku sandarmi ringkonnavalitsust: Varssavi, Siberi ja Kaukaasia sandarmiringkonna valitsust ning 1870. aastal likvideeriti ka Kaukaasia sandarmiringkonna valitsus.

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

1867–1880

4. aprillil 1866 Dmitri Karakozovi poolt keiser Aleksander II-le toime pandud atentaadi tulemusena viidi läbi sandarmeeria reform ning 1867. aastal vastu võetud Sandarmikorpuse põhimäärusega moodustati piirkondade asemel, mille koosseisudes oli 10–12 kubermangu, iseseisvad kubermangu sandarmivalitsused igas kubermangus. Kuues Läänekubermangus (Läänepiirkonnad ja Vislaäärne piirkond) tegutsesid ka maakondade sandarmivalitsused. Üksikutes piirkondades aga säilisid ka sandarmeeria piirkonnavalitsused (Varssavi, Kaukaasia ja Siberi kSv). Piirkonnavalitsused juhtisid nende piirkondade kubermangu ja maakondade sandarmivalitsuste tööd.

Sandarmeeria kubermanguvalitsuse koosseisus oli algselt 1867. aastal rivi, jälgimine ja majandusteenistused hilisema arengu käigus aga kujunes juhtimisorganiks kantselei, mille koosseisus olid üldjuhtimine, jälitus- (розыск), uurimis- (следствие), poliitilise lojaalsuse (политической благонадежности) ja finantsteenistused.

9. septembril 1867 kinnitas keiser Aleksander II korpuse uue põhimääruse, mille kohaselt kuulus Üksikusse Sandarmikorpusse:

• Sandarmi peavalitsus; peavalitsuse ülem: Vladimir Tšerkassov (1884–1893);
• Varssavi (1867–1917), Siberi ja Kaukaasia sandarmivalitsused;
• Moskva kubermangu Sandarmivalitsus;
• 10 – 1. kategooria kubermangu sandarmivalitsust;
• 43 – 2. kategooria kubermangu sandarmivalitsust;
• Bessaraabia ja Astrahani 2. kategooria kubermangu sandarmivalitsust;
• Läänekubermangude 6 kubermangu 50 maakonna kubermangu sandarmivalitsust;
• Korpuse järelevalveametnikud ja Peterburi ja Moskva sandarmidivisjonid;
• Vilno, Helsingforsi, Irkutski, Kaasani, Kiievi, Kroonlinna, Nižni Novgorodi, Odessa, Riia, Saratovi, Harkovi ja Tsarskoje Selo – linnade 15 ratsakomandot;
• Raudteede sandarmivalitsused

1. ja 2 järgu kubermangude sandarmivalitsusteks loeti

• 1. järgu kubermangude sandarmivalitsus: Peterburi/Petrogradi kubermangu Sandarmivalitsus, kubermanguvalitsuse ülem: Ivan Volkov (1915–)
• 2. järgu kubermangude sandarmivalitsused: Varssavi; Vilno; Vitebski; Jekaterinoslavli; Irkutski kubermangu Sandarmivalitsus;
• 3. järgu kubermangude sandarmivalitsused: Arhangelski, Astrahani, Bakuu, Bessaraabia, Grodno, Jenissei, Kaliszi, Kurski, Minski (Улица Петербургская, 6, Ленинградской, Minsk), Omski, Permi, Polotski, Sedletski, Simbirski, Smolenski, Tiflisi, Tomski, Ufa, Vladimiri, Vologda, Volõõnia, Voroneži, Vjatka kubermangu Sandarmivalitsus, Eestimaa kubermangu sandarmivalitsus Eestimaa kubermangus
• Kaasani, Kaluga, Kiievi, Kovno, Kostroma, Kroonlinna, Kubani, Kuramaa, Kutaisi, Kielce, Łomża, Lublini, Mogiljovi, Moskva, Nižni Novgorodi, Odessa, Olonetsi, Orenburgi, Orjoli, Pensa, Petrokovski, Podolski, Poltava, Pihkva, Radomi, Rjazani, Samara, Saratovi, Sevastopoli, Suwałki, Tauria, Tambovi, Tveri, Terski, Liivimaa kubermangu sandarmivalitsus Liivimaa kubermangus;
• Doni oblasti sandarmivalitsus

1880–1917

Pärast korpuse töökorralduse muutmist 1880. aastal määrati 1882. aastal formaalseks Sandarmikorpuse juhiks (šefiks) Venemaa Keisririigi siseminister.

Üksiku Sandarmikorpuse tegevjuhiks oli korpuse komandör, kelleks alates 1909. aastast oli siseministri asetäitja ehk seltsimees, kes kureeris sisejulgeolekustruktuuride Politseidepartemangu allüksuste, kui ka Üksiku Sandarmikorpuse tegevust. Sandarmikorpuse komandör tegutses korpuse tegevuse juhina, selle sõjaväelise tegevuse piires sõjaväeringkonna ülema õigustes, juhtimist teostas ta läbi Sandarmikorpuse staabi ja riigivastaste kuritegude eeluurimisel läbi Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu, mille allüksused tegelesid eeluurimistéga.

Korpuse keskasutuseks määrati Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang ning Politsedepartemangule allusid ka varem korpusele allunud sandarmivalitsused.

• 1882–1887, Pjotr Vassiljevitš Orževski (Оржевский Петр Васильевич), Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu tööd ja oli ka Üksiku Sandarmikorpuse komandör;
• 1900–1902, Pjotr Danilovitš Svjatopolk-Mirski, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka^[küsitav] Üksiku Sandarmikorpuse komandör;
• 1902–1904. aastani – Viktor Karl Konrad Wilhelm von Wahl, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka^[küsitav] Üksiku Sandarmikorpuse komandör;
• 1905– ,Vladimir Dedjulin, Üksiku Sandarmikorpuse komandör
• 1906, Aleksandr Aleksandrovitš Makarov Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka^[küsitav] Üksiku Sandarmikorpuse komandör;
• 1906–1909, Friedrich von Taube, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Üksiku Sandarmikorpuse komandör;

Veebruaris 1909 ühitati Üksiku Sandarmikorpuse komandöri ametikoht Venemaa Keisririigi siseministri seltsimehe (asetäitja) ametikohaga.

• 1/14. jaanuar 1909 – september 1911 – Pavel Grigorjevitš Kurlov, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Üksiku Sandarmikorpuse komandör;
• 1913. aasta 25. jaanuarist – 1915. aasta septembrini Vladimir Fjodorovitš Džunkovski, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees(asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Üksiku Sandarmikorpuse komandör;
• 1915. aasta 25. septembrist – 13. veebruarini 1916 Stepan Petrovitš Beletski, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Üksiku Sandarmikorpuse komandör;

Üksiku Sandarmikorpuse staap

• Üksiku Sandarmikorpuse juhtkond ja staap Peterburis (koosseisus 63 inimest);
• Üksiku Sandarmikorpuse staap oli Sandarmikorpuse šefi ja ülema juhtimisaparaat:

Üksiku Sandarmikorpuse staabiülemad:

• 1903–1905, Vladimir Dedjulin (1858–1913),
• 1907–1913, Dmitri von Hörschelmann (1859–1913)
• 1915, Vladimir Nikolski (Владимир Павлович Никольский)

1. jaoskond, tegeles Üksiku Sandarmikorpuse isikkoosseisu komplekteerimisega;
2. jaoskond, tegeles sandarmijärelevalve organiseerimisega raudteedel ja raudteel tegutsevate sandarmivalitsuste tegevuse järelevalvega (kuni 1893. aastani); finants- ja majandusküsimustega (kuni 1868. aastani); sandarmi- ja piirivalveüksuste dislokatsiooni, korpuse allüksuste inspekteerimise, ametiülesannete täitmise kontrolliga, korpuse ametnike autasustamisega;
3. jaoskond, tegeles finanats- ja majandusküsimustega (alates 1827. aastast), korpuse ametnike ametialaste kuritegude uurimise, nende kohtu alla andmisega, polgukohtute määramisega, raudteel tegutsevate sandarmivalitsuste tegevuse järelevalvega (alates 1893. aastast);
4. jaoskond, tegeles finanats- ja majandusküsimustega (aastatel 1863–1917)
5. jaoskond, tegeles Korpuse ametnike ametialaste kuritegude uurimise, nende kohtu alla andmise, polgukohtute määramisega (1896–1917), Sandarmivalitsuste tegevuse jälgimine poliitilise järelevalve ja eeluurimiste teostamisel (1875–1917);
6. jaoskond, tegeles Sandarmivalitsuste tegevuse jälgimisega poliitilise järelevalve ja eeluurimiste teostamisel (1871–1874);

• Politseivalve valitsus, mis tegeles politseivalveüksuste isikkoosseisu komplekteerimise ja kubermangude politseivalveüksuste inspekteerimisega;
• Sandarmikorpuse sõjakohus (1874–1896)

1916. aastaks teenis Sandarmikorpuses ligi 16 000 ohvitseri ja ametnikku, neist 940 ohvitseri, tippspetsialiste ning allohvitsere ning organisatsiooni kuulusid Peavalitsus (staap), 75 kubermangu sandarmivalitsust, 30 maakonna sandarmivalitsust Visla-äärses piirkonnas, 33 sandarmi ja politseivalitsust raudteedel, kuhu kuulusid 321 jaoskonda linnades ja suuremates raudtee sõlmjaamades, 19 kindlus ja 2 sadama sandarmikomandot, 3 sandarmidivisjoni, 1 üksikkomando ja 2 jalaväekomandot, 27 riviväeosa.

Sandarmikorpuse sõjaväelised allüksused

• Sandarmikomandod
  • (Venemaal 75 ja Poolas 43 komandot (2.680 sõjaväelasega))
  • Varssavi Sandarmidivisjon, 489 sõjaväelasega,
  • 1. Ihukaitse sandarmipooleskadron (Лейб-гвардии жандармского полуэскадрона № 1) (181 sõjaväelast), sõjaväepolitsei ülesannetes;
  • 2. Sandarmipooleskadron (жандармскй полуэскадрон № 2) (93 sõjaväelast);
  • 6 armeekorpuse ja grenaderikorpuse juures asuvad sandarmikomandod (217 sõjaväelast).
• Vene-Preisi piiriasjade komissari valitsus (5 inimest)
• Formaalselt allusid ka raudteede sandarmivalitsused, mis komplekteeriti sandarmiohvitseridest, kuid allusid kuni 1867. aastani teedeministrile.

SM Politseidepartemangu Sandarmikorpuse Politsei raudteevalitsused

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi raudteevõrk

Venemaa raudteevõrgu rajamisel tegutsesid raudteede ehitamise järelevalvel ning korra tagamisel sandarmieskadronid ja komandod, mis 1867. aastal reorganiseeriti sandarmivalitsusteks raudteel, 16. märtsi keisri korraldusega kinnitati ka valitsuste struktuur ja koosseisud. Politseivalitsusse raudteel kuulusid: valitsuse ülem (kindralmajori või polkovniku auastmes), adjutant, jaoskonnaülemad ja 120–300 allohvitseri. Sandarmivalitsuste tööpiirkonnaks oli u 1500 versta pikkused vahemaad, mis olid jaotatud 200 verstapikkusteks jaoskondadeks.

• Sandarmikorpuse Peterburi-Varssavi raudtee Politseivalitsus (Петербургско-Варшавского жандармского полицейского управления железных дорог), moodustati 1861. aastal
• Sandarmikorpuse Peterburi-Nižni Novgorodi raudtee Politseivalitsus (Московско-Нижегородского жандармского полицейского управления железных дорог), moodustati 1861. aastal
• Sandarmikorpuse Edelaraudtee Politseivalitsus (Жандармское Полицейское управление на Юго-Восточной железной дороге)
• Sandarmikorpuse Kirderaudtee Politseivalitsus (Жандармское Полицейское управление на Северо-Западных железной дороге), keskus Petrograd 1887–1917
• Sandarmikorpuse Moskva-Rostovi raudtee Politseivalitsus (Московско-Ростовское жандармское полицейское управление железных дорог)
• Sandarmikorpuse Rjazani-Uraali raudtee Politseivalitsus (Рязано-Уральское жандармское полицейское управление железных дорог)
  • Tambovi-Uraali raudtee (Тамбово-Уральское жандармское полицейское управление железных дорог), keskus Saratov, 1897–1917
• Sandarmikorpuse Moskva-Riia raudtee Politseivalitsus (Московско-Рижское жандармское полицейское управление железных дорог), 1870–1917
• Sandarmikorpuse Samara raudtee Politseivalitsus (Самарское жандармские полицейские управления железных дорог)
• Sandarmivalitsuse Soome raudtee Politseivalitsus (Финляндское жандармского полицейского управления железных дорог), keskus Helsingi, 1870–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva-Arhangelski raudtee Politseivalitsus (Московско-Архангельское жандармское полицейское управление железных дорог), 1870–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva-Kamõšino raudtee Politseivalitsus (Московско-Камышинское жандармское полицейское управление железных дорог), 1897–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva-Kiievi raudtee Politseivalitsus (Московско-Киевское жандармское полицейское управление железных дорог), 1897–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva Politseivalitsus (Московское жандармское полицейское управление железных дорог), 1868–1917
• Sandarmivalitsuse Petrogradi-Vindavi raudtee Politseivalitsus (Петроградского-Виндавское жандармское полицейское управление железных дорог), 1901–1917
• Sandarmivalitsuse Petrogradi Politseivalitsus (Петроградское жандармское полицейское управление железных дорог), 1861–1917

Teenistus sandarmikorpuses

Sandarmikorpuse loomise algusaastatel määrati ja valiti korpuse teenistusse eelistatavalt aktiivseid ning ratsaväes teeninud ohvitsere, kes läbisid enne teenistusse asumist kahekuulise stažeerimise korpuse juures. 20. sajandi alguses põhines korpuse liikmete ettevalmistus juba teaduslikel alusel ning vastas tänapäeva õiguskaitseorganite ametnike eriettevalmistusstandarditele. Enne teenistusse asumist läbisid kandidaadid katsed, seejärel asusid väljavalitud sõjaväe ja sõjalaevastiku ohvitserid ettevalmistuskursustele, mis toimusid keisririigi pealinnas Peterburis. Ettevalmistusprotsessis omandasid kandidaadid teadmised kriminaalõigusest, läbisid kursused juurdluse läbiviimise tehnikatest ja metoodikatest ning poliitiliste kuritegude uurimisest, omandasid ka teadmised raudtee töökorraldust puudutavad seadusandlusest. Samuti tutvusid sandarmikandidaadid fotografeerimis- ja daktüloskopeerimistehnikaga. Pärast erialase ettevalmistuse lõpetamist suunati ohvitserid erinevatesse sandarmivalitsustesse ja armeeväeosadesse.

Sandarmikorpusse astumise eelduseks oli pärilik aadliseisus, sõjaväekooli või junkrukooli lõpetamine esimese järgu alusel, usutunnistuselt – katoliku usutunnistusse mittekuulumine, võlgade mitteomamine ja vähemalt kuueaastane riviteenistuse staaž.

Sandarmikorpusse teenistusse võetud ohvitserid teenisid kas Sandarmikorpuses (keskasutuses), piirkondlikes sandarmivalitsustes või komandeeritutena Politseidepartemangu kaitsejaoskondades, kus tegelesid poliitiliste süütegude jälituse juhtimisega nende juhitavates allüksustes, mis koosnesid sandarmiohvitseridest, teenistujatest ning allohvitseridest ja erusõjaväelastest.

Sandarmikorpuse tegevuse normatiivaktid

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang#Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi politsei tegevuse normatiivaktid