Sandave keel

Konsonandid

Lisaks eristatakse kolme imihäälikut: dentaal e hammashäälik (|), alveolaarid e hambasombuhäälikud (!) ja lateraal e külghäälik (||). Igal imihääliku tüübil on viis versiooni: helitu aspireerimata, helitu aspireeritud, heliline, heliline nasaal, ja kõrihäälik. Neid häälikuid ei leidu peale Aafrika kusagil mujal maailmas. Imihäälikuid leidub sõna alguses, harvematel juhtudel ka sõna keskel. Sandave kõnelejad peavad helitut aspireeritud konsonanti „normaalseks“ ja „tugevaks“, tema helitut vastet „nõrgaks“. „Nõrk“ helitud konsonandid võivad olla auditoorselt tajutud peaaegu nagu helilised.

Vokaalid

Vokaalide süsteem põhineb viiel vokaali omadusel: a, e, i, o, u. Eristatakse pikk ja lühikesi oraalseid ning helituid vokaale. Selgelt eristuvad vokaalide pikkused on sandave keele omapäraseid tunnuseid.

Helitute vokaalide fonoloogiline staatus on problemaatiline kuna nende häälduses ei ole heli, on ị ja ụ akustiline eristamine keeruline. Eristamisel on määravaks ainult huulte ümardamine või mitte ümardamine.

Silbid

Sansave keelel on avatud ja suletud silbid. Avatud silbid sisaldavad konsonanti alguses ja vokaali silbi tuumas, mis võib olla lühike, pikk või helitu: CV, CVV, CṾ. Suletud silbid, mis on vähem levinud, sisaldavad lisakonsonanti silbi lõpus: CVC või CVVC.

Toonid

Toon on nimisõna ja tegusõna tüves püsiv, välja arvatud mõne tuletusliite korral, mis muudab tüve tooni mustrit. Tooni süsteem põhineb kahel tasandi toonil – kõrge (´) ja madal (`), ning tõusval (ˇ) ja langeval ( ̂ ) toonil. Tõusev toon on foneemiliselt märgatav pikkadel täishäälikutel ning nasaalse silbi lõpuosaga kaashäälikutel. Helitute täishäälikute tooni ei ole kuulda ja need ei ole täiesti selgelt eristatavad. Toon, mis võib olla kõrge või madal, oleneb hääletu täishääliku tüübist ja tema asukohast sõnas. Suuremal osal järelliidestel ja tagasõnadel on madal toon; enamusel verbaalsetest markeritest (verbaalsed tüve markerid ja objekti lõpuliited) kannavad kõrget tooni.

Nimisõna

Enamik Sandave nimisõnatüvesid koosneb ühest, kahest või kolmest silbist.

• Ühesilbiliste sõnade struktuur: CV, CVV, CVN (nasaal konsonandiga), erandkorras ka CV(V)G.
  • ts’é – käekarv (CV)
  • théé – puu (CVV)
  • ||’ôŋ – kurk (CVN)
  • kwáày – õlg (CV(V)G)

• Kahesilbiliste tüvedega sõnade struktuur. Lühikesed vokaalid võivad esineda esimeses, teises või mõlemas silbis; pikad vokaalid võivad esineda esimeses või teises silbis, aga mitte mõlemas korraga: CVCV, CVVCV, CVCVV
  • tɬ’ǒmbéé – lind CVNCV(V)

• Kolmesilbiline nimisõna tüvi – kõige levinumad struktuurid on: CVCVCV, CVCVCṾ, CVCV(N)CVV, CV(N)CV(N)CV
  • mòrókáá – kartul CVCV(N)CVV

Keelte nimetused

Keeled saavad nimetuse tüve järgi, mis märgib etnilist gruppi. Keele nimetuse tunnuseks on -kìʔìŋ järelliide.

sàndàwé-kìʔìŋ – sandave keel

Kohad ja kohanimed

Nimesõnad, mis märgivad kohta, koosnevad nimisõnast ja –sê järelliide.

dòdómà- sê – Dodomase (mägi Kurio ja Gambu vahel)

Kohanimed koosnevad enamasti botaanilistest terminitest ja looduslike saaduste nimetustest, nt: dòdómà – puu.

Küsimused

Küsilauseid iseloomustab küsisõna olemasolu:

– hó – kes?

– hótsò, kòbè – mis? mida?

– hótsò-mèé, hôsị, hêŋ – miks?

– hákù, há – kus?

– háʔásù – millal, mis ajal?

– híkí – kuidas?

– hà – milline?

– hánè – kui palju, mitu?

– küsimuse marker –xè

hákw=ì=ná ↓ʔíyé-wà – Kus sa elad?