Saprotroof

 See artikkel räägib organismidest, kes saavad oma toitained surnud orgaanilisest ainest; veekogu indikaatororganismide kohta vaata artiklit saproob

Saprotroof ehk saproob on organism, kes saab oma toitained osmoosi (osmotroofia) teel surnud orgaanilisest ainest[viide?]. Saprotroofid on mitmed loomad, taimed, paljud seened ja bakterid.

Et saprotroofid ei saa toitaineid ise toota, arvatakse nad heterotroofide hulka.

Sõnavara

Saprotroofide ja nendega seotud lähismõistete osas on kirjanduses segadust ja ebajärjepidevust.

Saprofiil on organism (hrl taim või loom, kes surnud orgaanilise aine peal või sees elab);
saprotroof on mis tahes organism, kes toitub surnud orgaanilisest ainest;
saprofaag on loomorganism (nt sitasitikas), kes toitub surnud orgaanilisest ainest. Sünonüümne on detritovoor ehk detritofaag, mida kasutatakse sageli veekeskkonnas orgaanilisest surnud ainest toituvate loomade kohta. Saprofaagide seas eristatakse:
saprofaagid kitsamas mõistes on surnud taimsest materjalist toituvad loomad;
koprofaagid toituvad loomsetest väljaheidetest;
nekrofaagid toituvad loomakorjustest;
Lisaks räägitakse mõnikord fütosaprofaagidest (toituvad surnud taimsest materjalist ehk ka saprofaagid kitsamas mõistes) ja zoosaprofaagidest (toituvad surnud loomsest materjalist).
saprovoor on saprofaagide kohta harva kasutatav sünonüüm;
saprofüüt (nt pisikäpp) on surnud orgaanilisel ainel elav (ja nt seente kaudu ka toituv) taim. Botaanilis-ajaloolistel põhjustel arvati nende hulka varem ka bakterid ja seened, ehkki järelliide "-füüt" viitab taimele.

Saproobideks nimetatakse hüdrobioloogias vee saproobsusastet iseloomustavaid organisme.

Sõna "saprotroof" on tulnud kreekakeelsetest sõnade sapros ('haisev, mädanev') ja trophē (toit, toitmine).

Vaata ka