Savannihaigur

Savannihaigur

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pelikanilised Pelecaniformes
Sugukond Haigurlased Ardeidae
Perekond Haigur Ardea
Liik Savannihaigur
Binaarne nimetus
Ardea melanocephala
Children ja Vigors, 1826

Savannihaigur (Ardea melanocephala) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Savannihaigur on 92–96 cm pikk. Kaalub 710–1650 g.

Selg, tiivad ja alapool on hallid. Pea on must, lõug ja kurgualune on valged mustade täppidega. Tiibade alapool on valge. Silmad on kollased, valjasriba kollane või roheline. Noka ülapool on must, alapool kollane. Jalad on mustad.

Noorlinnu kael on tumehall või pruunikashall, rind helepruun ning alapool valge. Udusulis pojad on helehallid.

Sarnaneb välimuselt hallhaigruga, kuid savannihaigur on väiksem ja saledam ning tema pea on musta värvi.

Levik

Savannihaigrud elavad Sahara-taguses Aafrikas. Levila ulatub Senegalist Etioopiani, lõunas Lõuna-Aafrika Vabariigini.

Elutsevad niisketel karjamaadel, padurates, jõgede ja järvede ääres, rannikul ning väludel. Võivad pesitseda ka linnades, näiteks on nende pesi leitud Nairobists ja Kampalasts.

Toitumine

Toituvad närilistest, putukatest, sisalikest, madudest, konnadest, lindudest, ämblikest, krabidest, kaladest ja raibetest. Lõuna-Aafrikas toituvad peamiselt suurtest närilistest, kuid detsembris ja jaanuaris söövad ka palju linde, näiteks kangurlinde ja sabatuvisid.

Toitu otsides kõnnib haigur aeglaselt, mõnikord seisab paigal. Tihti toitub öösel. Tavaliselt toitub üksi, kuid Zimbabwes on nähtud neid toitumas ka parvedes.

Pesitsemine

Pesitsevad kolooniates, kus võib olla üle 200 pesa. Kolooniates on ka teisi linnuliike. Pesa asub kõrgel puu otsas, vahel aga maapinnal. Pesa ehitavad vanalinnud koos okstest, mille nad võtavad puu küljest.

Tavaliselt pesitsevad vihmaperioodil. Kurnas on 2–3 rohekassinist muna mõõtmetega 60 × 43 mm. Tavaliselt on neil aastas üks kurn, vahel kaks või kolm. Mune hauvad mõlemad vanemad 25 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 40–50-päevaselt ja iseseisvalt toituma hakkavad 60-päevaselt.

Viited

  1. ↑ BirdLife International (2024). Ardea melanocephala. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 406. ISBN 978-84-87334-10-8.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 115–117. ISBN 0-19-854981-4.
  4. 1 2 Taylor, J. Sneyd (1948). "Notes on the nesting and feeding habits of the black-headed heron, Ardea melanocephala". Ostrich. 19 (3): 203–210. DOI:10.1080/00306525.1948.9639276.

Välislingid