Savikilt
Savikilt on muda ja savi diageneesil tekkinud settekivim.
Savikilt koosneb valdavalt silikaatseist purdsetteist. Mõnikord peetakse savikildaks kõiki muda (aleuriit ja savi) kivistumisel tekkinud settekivimeid, kuid sageli on oluline ka kildalise tekstuuri olemasolu. Kildalisus eristab sel juhul savikilta mudakivimeist.
Koostismineraalidest domineerivad savimineraalid, kvarts ja päevakivid. Lisaks võib savikilt sisaldada karbonaatseid mineraale (kaltsiit, dolomiit, sideriit), sulfiide (püriit, markasiit), raudoksiide (hematiit, götiit) ning kerogeeni.
Savikildad on väga tähtsad kivimid, sest nad moodustavad umbes poole kõigist settekivimeist. Nende rohkus on seletatav aleuriidi ja savi rohkusega settekeskkondades. Savi ja aleuriit settivad väheliikuva veega veekogudes, näiteks meredes, mis on piisavalt sügavad, et nende põhi oleks lainetuse mõjuulatusest väljas. Seega on savikildad enamasti merelist päritolu settekivimid. Vahel on savikilt moodustunud ka järve- või jõesetteist. Enamasti on savikildakihtidel suur lateraalne ulatus. Savikildad esinevad tihti koos liivakivi või lubjakiviga, moodustades vahekihte või olles eelmainitutega segunenud.
Savikilt ja kilt on erinevad kivimid: esimene on sette-, teine aga moondekivim. Esimene on tihti teisele lähtekivimiks ehk teisisõnu on kilt savikilda moondumise tulem. Põhiline rusikareegel, mille järgi on lihtne savikilta kildast eristada, on läige. Savikilt on matt, kilt aga enamasti läikivama pinnaga. See tuleneb peamiselt savimineraalide moondumisest vilkudeks.
Argilliit on kivim, mida peetakse sõltuvalt koolkonnast kas savikilda sünonüümiks või savikildast pisut enam tihenenud mudakivimiks.
Ka Eesti aluspõhja graptoliitargilliit kuulub savikiltade hulka.