| See artikkel räägib 1993. aastal tehtud Steven Spielbergi filmist. Teiste tähenduste kohta vaata Schindleri nimekiri (täpsustus). |
| Schindler’s List | |
|---|---|
|
Filmi logo | |
| Režissöör | Steven Spielberg |
| Aasta | 1993 |
| Kestus | 3 tundi 15 minutit |
| Riik |
|
| Keel | inglise keel |
| IMDb profiil | |
"Schindleri nimekiri" on tõestisündinud lool põhinev Ameerika Ühendriikide film saksa ärimehest Oskar Schindlerist ja tema juutide päästmise missioonist teise maailmasõja ajal.
Film tuli välja 1993. aastal. Selle režissöör on Steven Spielberg. Film on valminud Thomas Keneally 1982. aastal avaldatud raamatu "Schindleri nimekiri" põhjal.
Filmi tegevus toimub Krakówi getos. Tööstur Oskar Schindler (iiri näitleja Liam Neeson) juhib Saksa Emailitoodete Vabrikut, kus kasutab odavat juudi tööjõudu. Schindler kuulub natsionaalsotsialistlikusse parteisse ning saab hästi läbi Plaszowi töölaagri sadistliku komandandi, SS-Hauptsturmführeri Amon Göthiga (inglise teatrinäitleja Ralph Fiennes). Schindleri vaated hakkavad muutuma, kui ta näeb lähemalt Krakovi juudigeto "puhastamist” ning rohkeid mõttetuid tapmisi. Tema tehas kujuneb aegamööda legendaarseks paigaks, kus juudid võivad end suhteliselt turvalisena tunda. Pärast geto likvideerimist kulutab Schindler kogu varanduse selleks, et osta Auschwitzi kontsentratsioonilaagrisse saatmisest vabaks rohkem kui 1100 juuti ning toob nad oma tehase uude asupaika Brünnlitzi Poola-Tšehhi piiril. Kõigis nende tegemistes saadab teda juudist raamatupidaja Itzhak Stern (kehastanud Ben Kingsley).
Kui ülejäänud film on mustvalge, siis filmi epiloogis on värvis autentseid kaadrid sellest, kuidas 128 Schindleri juuti, kes toodi kokku tervest maailmast, külastavad tema hauda.
Holokausti temaatika ekraanile toomist plaanitses Steven Spielberg pikka aega. 1982. aastal ilmus trükist austraalia kirjaniku Thomas Keneally raamat ”Schindleri nimekiri”, mis jutustab ellujäänute mälestustele toetudes tõestisündinud loo sudeedisakslasest töösturist Oskar Schindlerist, kes suutis surmast päästa umbes 1100 juuti. Spielberg ostis kohe pärast raamatu väljastamist ära kirjandusteose ekraniseerimise õiguse, kuid ta tundis, et ei olnud veel valmis teemat käsitlema. Ta pöördus teema juurde tagasi kümme aastat hiljem, pärast laste sündi.
Enne "Schindleri nimekirja" ei olnud Spielberg avalikult välja näidanud, et tema juudi päritolu talle eriliselt korda oleks läinud. Filmiga seoses kommenteeris Spielberf, et koges juudivihkamist isiklikult juba varases nooruses. Samuti hukkus tema perest teise maailmasõja ajal laagrites 17 sugulast, mistõttu ta oli hästi teadlik natside koonduslaagrite õudustest.
Kuni filmi väljatulekuni loeti Spielbergi loomingut üleüldiselt kergekaaluliseks, kuid "Schindleri nimekirja" sünge temaatika muutis seda. Spielberg tegi filmi ”Schindleri nimekirja" kaasaegseid Hollywoodi standardeid eirates mustvalgena ning rõhutatult dokumentaalses laadis, eeskujuks seades cinéma vérité stiili. Usutavuse huvides valis ta peaosadesse tollal küllaltki vähetuntud näitlejad.
Schindleri juhtumi ja kunagised julmused kinolinale tuues oli Spielbergi peamiseks sihiks neid vaatajale teadvustada, lootuses sellega panustada sellesse, et sellised sündmused kunagi ei korduks. Filmi sihiks oli ka kajastada ka natsismi õudusi. Filmis (sarnaselt raamatule) esineb aga mõningaid ebatäpsusi.
"Schindleri nimekiri" sai kriitikutelt ja rahvalt üleüldiselt väga positiivset tagasisidet. Filmi väljatuleku ajal loeti seda üheks Hollywoodi mõjuvõimsamaks natside koonduslaagrite õuduste kajastuseks ja see kujunes filmiks, mis edukalt tutvustas Ameerika Ühendriikide avalikkusele Schindleri lugu. Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton nimetas "Schindleri nimekirja” imetlusväärseks. Mitmes Euroopa riigis näidati kooliõpilastele filmi kohustuslikus korras. Eestis viis filmi populaarsus kinopiletite hinna erakordselt kõrgele.
1994. aasta märtsis kandideeris film kaheteistkümnele Oscarile ning pälvis neist seitse. Parimaks tunnistati nii film ise kui ka selle lavastaja.