Seksiturism

Soi Cowboy – punaste laternate kvartal Bangkokis

Seksiturism on reisimine oma seksuaalsete vajaduste rahuldamise eesmärgil. Enamasti kasutatakse selleks prostitutsiooni. Maailma Turismiorganisatsioon UNWTO ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ÜRO määratlevad seksiturismi kui „turismisektoris või sellest väljaspool toimuvat reisimist, seejuures kasutades struktuure ja võrgustikke, mille peamine eesmärk on kommertsliku seksuaalsuhte elluviimine turisti ja sihtkoha elanike vahel”.

Seksiturism tekitab ühiskonnas mitmesuguseid sotsiaalseid probleeme. Üksikud riigid või linnad omandavad populaarse seksiturismi sihtkoha reputatsiooni. Seksiturismi põhjustavad madalamad hinnad sihtriigis, lihtsam ligipääs prostitutsioonile (näiteks mõnes riigis on prostitutsioon legaliseeritud), juurdepääs lapsprostitutsioonile.

Üldiseloomustus

Seksiturism võib olla nii riigisisene kui ka rahvusvaheline.

Seksituristidele kehtivad üldjuhul seadused, mis on määratud vastuvõtvas riigis. Juhul kui seksuaalne tegevus on seotud lapsprostitutsiooniga, prostitutsiooni tegevuse sundimisega või seksuaalse ärakasutamisega, on see ebaseaduslik ning turistile kehtib karistus nii sihtkohariigi kui ka koduriigi seaduste järgi.

Seksiturism on olemuselt suur ebaseaduslik tööstus, mille käive on miljardeid dollareid. Statistika järgi on sellega otseselt seotud üle miljoni inimese eri soost, kaudselt puudutab see teenindusvaldkondi, nagu lennufirmad, transport, restoranid ja majutusettevõtted.

Enamasti on seksiturism seotud naisprostitutsiooniga, kuid mõnikord ka laste seksuaalse ekspluateerimisega. Peaaegu alati kannatavad seksuaalteenuseid pakkuvad inimesed vaesuse, marginaliseerumise, vägivalla, vägistamiste ja haiguste all.

Seksituristideks on peamiselt mehed. Eelistatud riigid on Kambodža, Brasiilia, Costa Rica, Dominikaani Vabariik, Holland (Amsterdam), Keenia, Filipiinid, Columbia, Tai, Kuuba, Indoneesia (Bali saar), Ukraina. Naiste seas on see vähem levinud. Naised suunduvad tihtipeale Lõuna-Euroopasse (Portugal, Kreeka, Horvaatia, Hispaania), Türki, Kariibi mere saartele ja Aafrikasse. Vähem populaarsemad kohad on El Salvadori Vabariik, Mehhiko, Peruu, Fidži saar.

Seksiturism ja laste ekspluateerinime

Laste seksuaalne ekspluateerimine seksituristide vajaduste rahuldamiseks on laialt levinud arengumaades. Turistide seas on tihti jõukamad kodanikud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Vene Föderatsioonist, Jaapanist, Austraaliaist ja Uus-Meremaalt. Sealjuures Lääne-Euroopast reisitakse samal eesmärgil sagedamini Ida-Euroopasse ning Ameerikast Mehhikosse. ÜRO Peaassamblee laste müügi, lapsprostitutsiooni ja lapspornoga tegelev eriraportöör Najat Maalla-M'jid hindas oma 2012. aasta aruandes, et igal aastal kasutatakse seksuaalselt ära umbes kaks miljonit last.

Uuringute põhjal on selgunud, et Tais on antud teenuseid pakkuvatest inimestest 10% alaealised. India föderaalvõimud on arvanud, et prostitutsiooni võib olla kaasatud kuni 1,2 miljonit last. Brasiilias kasutatakse seksuaalselt ära 0,3–2 miljonit last.

Dokumentaalfilmid

Seksiturismi teema vastu on huvi tundnud näiteks Kanada filmitegijad.

Vaata ka

Lisad

  1. (17.–22. oktoober 1995) "WTO Statement On The Prevention Of Organized Sex Tourism". Adopted by the General Assembly of the World Tourism Organization at its eleventh session - Cairo (Egypt), 17–22 October 1995 (Resolution A/RES/338 (XI)), Cairo (Egypt): World Tourism Organization. Kasutatud 20. detsember 2006.
  2. Hannum, Ann Barger (2002). “Sex Tourism in Latin America”. ReVista: Harvard Review of Latin America. Cambridge, Massachusetts, USA: Harvard University (Winter). Kasutatud 6. oktoober 2011.
  3. La explotación sexual de menores en Kenia alcanza una dimensión horrible (pr.) (PDF). Spain: Unicef España (17 jaanuar 2007). Kasutatud 6. oktoober 2011.
  4. Report of the Special Rapporteur on the sale of children, child prostitution and child pornography, Najat Maalla M’jid. United Nations General Assembly (24. detsember 2012). Kasutatud 4. september 2014.
  5. Women going on sex tours look for big bamboos and Marlboro men (ingl.) Pravda, 29 juuni 2007. Kasutatud 7. oktoober 2011.

Viited