Sheila Jordan

Sheila Jeanette Jordan (sünninimi Sheila Jeanette Dawson; 18. november 1928 Detroit – 11. august 2025 New York) oli Ameerika Ühendriikide džässlaulja.

Ta oli tuntud oma innovaatilise vokaalse stiili poolest ning oli üks esimesi lauljaid, kes tõi bebop'i ja vokaalimprovisatsiooni džässmuusikasse. Jordan tegi koostööd mitmete nimekate džässmuusikutega, sealhulgas Charlie Parkeri, Charles Minguse ja Steve Kuhniga.

Tema muusikukarjäär kestis üle kuue aastakümne ning teda peetakse üheks mõjukamaks vokaaldžässi esindajaks 20. sajandil.

Sheila Jordan oli ka hinnatud džässipedagoog, kes juhendas ja inspireeris noori muusikuid, rõhutades improvisatsiooni ja vokaalset väljendusvabadust. Tema õpetamist tunnustati 2012. aastal, kui ta pälvis auhinna Jazz Education Network Award for Outstanding Performance.

Albumid

• "Portrait of Sheila" (1963)
• "Confirmation" (1975)
• "Playground" (1980, koos Steve Kuhniga)
• "Old Time Feeling" (1983, koos Harvie S-ga)
• "Lost and Found" (1990)
• "Jazz Child" (1999)
• "Live at Mezzrow" (2022)
• "Portrait Now" (2025) – viimane stuudioalbum, ilmus enne tema surma

Tunnustus

• 2008 – Mary Lou Williams Women in Jazz – Lifetime of Service Award
• 2012 – NEA Jazz Master
• 2022 – Jazz Journalists Association Lifetime Achievement in Jazz

Isiklikku

Sheila Jordan oli aastatel 1952–1962 abielus saksofonisti ja helilooja Duke Jordaniga, abielust sündis tütar Tracey Jordan. Pärast abielulahutust keskendus Sheila tütre kasvatamisele ning töötas sekretärina reklaamiagentuuris, samal ajal jätkates muusikukarjääri. Ta elas suure osa elust New Yorgis, kus tegutses nii muusiku kui ka džässipedagoogina.

Viited