Sihilisus ehk transitiivsus on tegusõna omadus väljendada sihilist, suunatud tegevust ja siduda endaga grammatiline objekt ehk sihitis. Transitiivsust käsitletakse kui nähtust, mis kirjeldab, kui tugevalt on omavahel seotud tegevus, selles osalejad ja tulemus. Seda vaadeldakse kui järkjärgulist nähtust, mida käsitletakse nii semantilisest kui ka süntaktilisest vaatenurgast.
Transitiivsus kuulub öeldise leksikaalsete kategooriate hulka.
Laused, mille öeldist laiendab sihitis, on transitiivlaused ning laused, milles öeldise juures sihitis puudub, on intransitiivlaused.
Verbid, mis tavaliselt esinevad koos sihitisega, on sihilised tegusõnad ehk transitiivverbid: arvama, mõistma, usaldama, petma, üllatama.
Verbid, mis tavaliselt koos sihitisega ei esine, on sihitud tegusõnad ehk intransitiivverbid: olema, jääma, elama, meenuma, pagema.
Transitiivsus semantilisest vaatenurgast
Semantilisest vaatepunktist ei piirdu transitiivsus ainult sihitise olemasoluga. Transitiivlauses tegutseb tegija, kes mõjutab lauses osalejat - mida otsesem, tahtlikum ja tulemusele suunatum on mõju, seda kõrgem on transitiivsuse aste.
Kõrgem transitiivsus: Mees lõi klaasi katki.
Madalam transitiivsus: Mees vaatas klaasi.
Füüsilised tegevused on tavaliselt transitiivsemad kui vaimsed või emotsionaalsed protsessid, nagu armastama või nägema, sest objekti mõjutatus on abstraktne.
Transitiivsus süntaktilisest vaatenurgast
Süntaktiline käsitlus lähtub sellest, mitu argumenti on verbil. Sellest lähtudes jaotatakse verbid järgnevalt:
Intransitiivne verb – verb, millel ei ole sihitist, aga on üks argument, tavaliselt alus. Näiteks laps magab.
Transitiivne verb – verb, mis väljendab sihilist tegevust ja seetõttu on lauses ka sihitis ja kaks argumenti: alus ja sihitis. Näiteks laps loeb raamatut.
Ditransitiivne verb – verb, millel võib olla nii otsene kui ka kaudne sihitis, nõuab kolme argumenti: alust ning otsest ja kaudset sihitist. Näiteks ema andis lapsele raamatu.
Transitiivsus ja verbivalents
Transitiivsus on tihedalt seotud verbivalentsi mõistega. Valents kirjeldab, mitu ja millist argumenti verb nõuab. Selle alusel eristatakse:
nullvalentseid verbe (koitma)
ühevalentseid verbe (aevastama)
kahevalentseid verbe (armastama)
kolmevalentseid verbe (andma)
Lisaks eristakse:
semantilist valentsi - tähenduse seisukohalt vajalikud osalised
süntaktilist valentsi - lauses tegelikult väljendatud argumendid
Näiteks võib verb sööma olla semantiliselt kahevalentne, kuid esineda süntaktiliselt objektita (Ma söön).
Transitiivsus kui skaala
Keeleteaduses käsitletakse transitiivsust skaalana, mida mõjutavad mitmed parameetrid. Nendeks on osalejate arv, subjekti agentiivsus, tegevuse piiritlus ja aspekt, objekti mõjutatuse aste.
Osalejate arv
Mida rohkem osalejaid lauses on, seda kõrgem on transitiivsus. Objektiga laused on üldiselt transitiivsemad kui objektita laused.
Üks osaleja → madalam transitiivsus, näiteks laps magab.
Kaks osalejat (subjekt + objekt) → kõrgem transitiivsus, näiteks laps loeb raamatut.
Kolm osalejat → sageli väga kõrge transitiivsus, näiteks ema andis lapsele raamatu.
Subjekti agentiivsus
Teadlik tegutseja, kes tahab midagi teha, kontrollib tegevust. Mida konkreetsem on subjekt, seda kõrgem transitiivsus.
Näiteks:
Klaas purunes → subjektil pole tahet ega kontrolli
Mees purustas klaasi. → subjekt tegutseb tahtlikult
Tegevuse piiritletus ja aspekt
Kui tegevusel on selge lõpp või tulemus, on transitiivsus kõrgem.
Näiteks sama verbi puhul võib olla erinev transitiivsus: madalam (Maarja sõi õuna → tegevus toimub, aga pole selge, kas õun sai otsa) ja kõrgem (Maarja sõi õuna ära → tegevus lõpetatud, objekt on täielikult mõjutatud).
Objekti mõjutatuse aste
Transitiivsuse määramisel on oluline see, kas ja kui palju on objekt mõjutatud.
Madala mõjutatuse korral, kus objekt on lihtsalt tajutuv või kogetud, on madalama transitiivsusega, näiteks:
Mees vaatas maja.
Ta kuulas muusikat.
Ma armastan sind.
Kõrge mõjutatuse korral objekt muutub, hävib, valmib võib saab muul moel uue seisundi, on kõrgema transitiivsusega, näiteks:
Mees ehitas maja valmis.
Laps lõhkus mänguasja.
Õpetaja parandas vea ära.
Transitiivsus eesti keeles
Eesti keeles ei saa transitiivsust määratleda ainult selle põhjal, kas lauses on objekt või mitte. Oluline on ka see, milline objekt on ja kuidas ta tegevuses osaleb. Transitiivsus on järkjärguline skaala, mitte binaarne omadus. Eesti keeles võib:
objekt puududa, kuid olla tähenduses olemas (nullobjekt)
objekt olla üldine, mitte konkreetne (geneeriline objekt)
objekt mitte olla klassikaline mõjutatav asi (sisaldussihitis, ebatüüpiline objekt)
sama verb käituda eri kontekstides erinevalt (labiilsed verbid)
Nullobjekt
Nullobjekt tähendab, et verb eeldab objekti, kuid seda ei öelda lauses välja, sest see on niigi selge, pole oluline või räägitakse tegevusest üldisel tasandil. See on semantiliselt olemas, kuid süntaktiliselt puudu.
Nullobjekti puhul on verb oma tähenduselt transitiivne, kuid lause käitub vormiliselt intransitiivselt. See näitab, et transitiivsus ei sõltu ainult sellest, kas objekt on lauses nähtav või mitte.
Näiteks:
Ta sööb suppi. → kõrgem transitiivsus
Ta sööb. → madalam transitiivsus
Geneeriline objekt
Geneerilise objekti puhul on objekt lauses olemas, kuid selle mõjutatus on nõrk. Objekt on üldine ega "saa otsa“ ja tegevusel puudub konkreetne lõpp. Seetõttu on sellised laused vähem transitiivsed kui näiteks:
Õpetaja parandab vigu.
Ta loeb raamatuid.
Laps sööb kommi.
Sisaldussihitis
Sisaldussihitis kordab või täpsustab verbi tähendust. See ei ole tegevuse siht, vaid pigem selle sisu ning on sageli semantiliselt tihedalt verbiga seotud. Sisaldussihitis on vahepealne nähtus, sest kuigi grammatiliselt on tegemist objektiga, ei muutu see objekt tähenduslikult iseseisvalt. Sellised laused on seetõttu:
rohkem transitiivsed kui Mees magas
vähem transitiivsed kui Mees lõhkus klaasi
Ebatüüpiline objekt
Ebatüüpiline objekt väljendab tulemust, seisundimuutust või tegevuse intensiivsust. Ebatüüpilist objekti sisaldavad laused on transitiivsed, sest objekt on olemas, kuid tähenduselt on need lähedased intransitiivsetele tegevustele.
Näiteks:
Ta jooksis end hingetuks. → saavutatakse seisund
Laps kukkus põlved katki. → väljendavad tegevuse tulemust
Labiilsed (ambitransitiivsed) verbid
Labiilsed verbid näitavad, et transitiivsus ei ole verbi püsiv omadus. Sama verb võib eri kontekstides olla erineva transitiivsusega.
Labiilne verb võib esineda:
objektiga
ilma objektita
ilma vormimuutuseta
Näiteks:
Ema avas ukse. → transitiivne
Uks avanes. → intransitiivne
Transitiivsed verbid võivad esineda ka intransitiivses lauses ja vastupidi, näiteks:
sihiline verb laulma intransitiivlauses ehk ilma sihitiseta: Nad laulsid kõvasti ja valesti, vrd Nad laulsid koledaid laule;
sihitu verb elama transitiivlauses ehk sihitisega: Igaüks elagu oma elu, vrd Igaüks elagu seal, kus tahab.
Intransitiivverbidega koos esinev sihitis on oma sisult ebatüüpiline: Ta nuttis endal silmad peast välja.
Kuueastmeline transitiivsuse skaala eesti keeles
Eesti keele verbide transitiivsust on kirjeldatud kuueastmelise kontiinumina, mida on käsitlenud Natalia Vaiss.
Rangelt intransitiivsed verbid
ei esine sihitisega mitte üheski kasutusmallis, nõuavad ainult subjekti
subjekt on enamasti mitteagentiivne (loodus, protsess)
mõnel on kohustuslik määrus, näiteks loobuma millest, nõustuma millegagi, mis ei muuda verbi transitiivseks
sageli väljendavad oleku- või seisundimuutust, eksistentsi, algust või lõppu, ilmastikunähtust, näiteks sulama, loobuma, nõustuma, ühinema
sageli kausatiivpaar, näiteks sulama – sulatama
Üldiselt intransitiivsed verbid
tavaliselt sihitiseta, kuid võivad esineda ebatüüpilise või sisaldussihitisega (sama tüvega või semantiliselt sarnane nimisõna, näiteks laulis laulu, tantsis tantsu)
ebatüüpilised objektid muudavad tegevust aspektuaalselt piiritletumaks (nt jooksis end hingetuks)
subjekt on enamasti agentiivne, tegevus tahtlik ja kontrollitav
verbid, näiteks kukkuma, magama, jooksma, tantsima, laulma
mõned on rohkem transitiivsemad (laulma, tantsima) kui teised (kukkuma)
Prototüüpselt ja polüseemselt labiilsed verbid
saab kasutada nii sihitisega kui sihitiseta, sihitis muudab tähendust või fookust
sageli polüseemsed, eri tähendustes transitiivsed või intransitiivsed
võivad olla patsienti säilitavad (nt poiss ehmatab ema → ema ehmatab), agenti säilitavad (nt kolib linna → kolib klaverit linna)
sageli emotsiooniverbid (rõõmustama, pahandama), liikumisverbid ja faasiverbid (peatama, jätkama)
Intransitiivsena kasutatavad transitiivsed verbid
nõuavad objekti, kuid võivad esineda ka objektita, kui fookuses on tegevus ise
sihitiseta kasutus ei muuda verbi vormiliselt intransitiivseks, kuid muudab tähendust üldisemaks