Silmiksuru
 |
See artikkel räägib liblikaliigist; perekonna kohta loe artiklist Silmiksuru (perekond) |
| Silmiksuru | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Surulased Sphingidae |
| Alamsugukond |
Silmiksurulased Smerinthinae |
| Perekond |
Silmiksuru Smerinthus |
| Liik |
Silmiksuru |
| Binaarne nimetus | |
|
Smerinthus ocellatus Linnaeus, 1758 | |
| Sünonüümid | |
|
Liigi sünonüümid
| |
Silmiksuru (Smerinthus ocellatus) on surulaste hulka kuuluv liik liblikalisi.
2017. aasta sügisel korraldas Eesti Lepidopteroloogide Selts Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul rahvusliblika valimise. Silmiksuru oli üks üheksast kandidaadist.
Nimetuse etümoloogia
Eestikeelne nimetus viitab liigi tagatiibadel paiknevatele suurtele silmataolistele laikudele, mida liblikas häirimisel paljastab. Ladinakeelne nimetus ocellata pärineb ladinakeelsest sõnast ocellatus, mis tähendab "silmadega", ning viitab samuti tagatiibade silmlaikudele.
Välimus ja tunnused
Silmiksuru tiibade siruulatus on 70-80 mm. Pea, rindmik ja tagakeha on valdavalt hallikas- või pruunikashallid. Rindmiku keskosas paikneb lai tumepruun laik või pikivööt, mida külgedelt ääristavad heledamad pruunikashallid alad. Tagakeha on jäme ja aheneb tipu suunas. Eestiibade põhivärvus varieerub roosakaspruunist ja helehallikaspruunist sügava šokolaadipruuni või peaaegu mustani. Tiibu katab ebakorrapärane heledate ja tumedate vöötide ning laikude moodustatud marmormuster, mis meenutab puukoort. Eestiibade välisserv on kergelt sakiline ning sellel paikneb kaks madalat kaarjat sisselõiget. Tagatiivad on eestiibadest väiksemad ning puhkeasendis peaaegu täielikult nende alla peidetud. Tagatiibade põhiosa on roosakas- või roosakaspunane, muutudes välisserva suunas kollakaspruuniks või ookerkollaseks. Mõlemal tagatiival paikneb suur silmataoline laik, mille tumedat keskosa ümbritsevad valkjas ja helesinine ala ning lai must ääris. Meenutab puhkeasendis puukoore tükki, kuid häirimise korral liigutab liblikas esitiivad ettepoole, paljastades järsult silmlaikudega tagatiivad ja nokataolise tagakeha, mistõttu tekib ähvardava näo mulje.
Liblikal esinevad järgmised vormid:
- f. albescens – tagatiibade roosa põhivärvus on asendunud valgega
- f. flavescens – tagatiibade roosa põhivärvus on asendunud kollasega
- f. ollivryi – tagatiibade silmlaik on asendunud kollakaspruuni laiguga
- f. pallida – tagatiibade roosa põhivärvus on asendunud halliga
- f. rosea – tagatiibade roosa põhivärvus on tavalisest märksa intensiivsem, eestiivad on sageli kollakaspruunid
♂
♂△
♀
♀△
Alamliigid
Liigil on olemas järgmised alamliigid:
- Smerinthus ocellata atlanticus (Austaut, 1890)
- Smerinthus ocellata ocellata (Linnaeus, 1758)
Elupaik
Tegemist on metsaliigiga, kes elab jõgede, ojade ja kraavide kaldadel, lammimetsades, soostunud aladel, võsastikes ning teistes paikades, kus kasvab rohkesti pajusid. Liik võib asustada ka metsaservi, suuri raiesmikke, hekkidega avamaastikke ning liiva- ja kruusakarjääre.
Levila
Läänepalearktiline liik. Levila ulatub Loode-Aafrikast üle peaaegu kogu Euroopa ida suunas Lääne-Siberi, Altai ja Kesk-Aasiani, idapiiriks on Mongoolia. Lõuna pool leidub liiki Väike-Aasias, Kaukaasias, Musta mere lõunarannikul, Põhja-Iraanis, Türkmenistanis ja Usbekistanis. Euroopas esineb silmiksuru Atlandi ookeani rannikust Uuraliteni. Liik puudub või on haruldane mandri kõige põhjapoolsematel aladel, sealhulgas Põhja-Skandinaavias, ning tema levik on piiratud ka Suurbritannia põhjaosas ja Pürenee poolsaare lõunapoolsetes piirkondades. Kesk- ja Lääne-Euroopas on ta üldiselt laialt levinud, kuigi arvukus võib piirkonniti erineda.
Liblikas leidub Eestis kõikjal ning on üsnagi tavaline.
Lennuaeg
Eestis lendab silmiksuru peamiselt mai keskpaigast või lõpust juuli keskpaigani või isegi augusti keskpaigani.
Rööviku areng
Emane silmiksuru muneb munad rööviku toidutaime lehtede üla- või alaküljele ja peenematele okstele. Munad paiknevad üksikult või väikeste, tavaliselt kahe- kuni kolmeliikmeliste rühmadena. Muna on ovaalne või peaaegu kerajas, läikiv ning ligikaudu 1,6 mm lai ning 1,4 mm pikk. Värskelt munetud munad on rohelised või sinakasrohelised, kuid enne koorumist muutuvad need hallikasvalgeks ja tuhmimaks. Munajärk kestab tavaliselt 10–15 päeva.
Vastkoorunud röövik on umbes 3,5–5 mm pikkune ja kollakasroheline. Pea on roheline ning keha tagaosas paiknev sarv esialgu tumepruun. Keha pind on väikeste köbrukeste tõttu kare. Juba esimeses kasvujärgus on külgedel näha nõrku kollakaid kaldtriipe, mis muutuvad iga kestumise järel heledamaks ja selgemaks. Noor röövik toitub leheservast sissepoole ning puhkab sageli lehe alaküljel keskroodu kohal, kus tema värvus aitab tal märkamatuks jääda. Teises kasvujärgus muutub keha tagaosas paiknev sarv jämedamaks ja teravamaks. Sarve küljed on heledamad, kuid selle ülakülg jääb tumedaks ja kergelt violetse varjundiga. Peakapsel muutub püramiidjaks ning selle eesosa kahel serval kulgevad kollased jooned, mis ühinevad tipus ja lõpevad kahe lühikese pruunikasoranži jätkega. Keha katvad köbrukesed on tihedad ja valkjad, peakapslil aga hõredamad ja kollakamad. Külgedel paiknevad kaldtriibud muutuvad märksa kontrastsemaks, eriti selgelt eristub viimane triip, mis algab sarve alusest. Kolmanda kasvujärgu röövik sarnaneb välimuselt teise kasvujärgu röövikuga, kuid on sellest suurem. Neljandas kasvujärgus suureneb röövik märgatavalt, kuid tema värvus ja üldine muster jäävad suuresti samaks. Peakapsli tipus paiknevad kaks väikest jätket muutuvad lühemaks ja vähem silmatorkavaks. Täiskasvanud röövik on tavaliselt 7–8 cm pikk, kuid võib kasvada veidi üle 8 cm pikkuseks. Põhivärvus on enamasti sinakasroheline või kollakasroheline ning keha katavad peened valged täpid. Külgedel paikneb seitse valkjat või kahvatukollast kaldtriipu. Hingamisavad on valged ja tumepunase või tumeda äärisega. Kolmnurkset rohelist pead ääristavad kollased triibud ning keha tagaosas paiknev sarv muutub vanemates kasvujärkudes hallikassiniseks või siniseks. Mõnel isendil esineb külgedel erineva suurusega punakaid või tumepunaseid laike.
Augusti lõpus on silmiksuru röövikuid suhteliselt kerge leida teeservadel ja kraavipervedel kasvavatelt pajupõõsastelt. Nende olemasolule viitavad sageli paljaks söödud võrsed, mille tipus on säilinud vaid kolm või neli lehte. Röövikud paiknevad tavaliselt alumiste lehtede alaküljel või oksal. Kasvu lõpetanud röövik lõpetab toitumise, laskub toidupuult või -põõsalt maapinnale ning hakkab otsima nukkumiseks sobivat kohta. Enne pinnasesse kaevumist võib ta läbida mitukümmend meetrit. Seejärel kaevub röövik kobedasse mulda tavaliselt umbes 10 cm sügavusele või sügavamale ning valmistab sinna lihtsa nukukambri, mille seinu ta tihendab ja vähese siidiga kinnitab. Nukk on umbes 35–41 mm pikkune, jässakas ja läikivalt tume- või mustjaspruun. Selle esiosa on tömp ning tagakeha aheneb tipu suunas. Silmiksuru talvitub tavaliselt nukuna pinnases toidutaime all või selle läheduses ning valmik koorub järgmisel kevadel või suve alguses.
Röövik toitub peamiselt pajude lehtedest, kuid röövikuid leidub ka paplitel ja õunapuudel. Harvem võivad nad toituda ploomipuudel, kaskedel, leppadel ja teistel lehtpuudel.
Paaritumine
Röövik
Looduslikud vaenlased
.jpg)
Kõige rohkem vaenlasi leidub käguvamplaste sugukonnast, näiteks perekondadest Callajoppa, Coelichneumon, Cratichneumon, Netelia, Protichneumon ja Scolobates. Enamik neist ründab silmiksuru röövikuid või nukke. Teistest parasitoidsetest kiletiivalistest on erinevad juuluklased, näiteks perekondadest Cotesia, Microplitis, Microgaster ja Aleiodes. Lisaks parasiteerivad silmiksurul kiinlaste sugukonda kuuluvad parasitoidsed kärbsed. Näiteks on leitud silmiksuru röövikult Compsilura concinnata, Phryxe erythrostoma ja Masicera sphingivora ning mitmeid perekondadesse Exorista ja Winthemia kuuluvaid liike.
Viited
- ↑ "Eestile 100. sünnipäevaks rahvusliblikas". Linnuvaatleja (Briti inglise). Vaadatud 21. juulil 2026.
- ↑ "Pauwoogpijlstaart". Vlinderstichting (Hollandi hollandi). Vaadatud 21. juulil 2026.
- ↑ Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 58.
- 1 2 3 4 5 "Smerinthus ocellatus ocellatus". tpittaway.neocities.org. Vaadatud 21. juulil 2026.
- 1 2 3 4 5 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 249.
- ↑ "Das Abendpfauenauge - NABU NRW". NABU - Naturschutzbund Deutschland e.V. (saksa). Vaadatud 21. juulil 2026.
- 1 2 3 "European Lepidoptera and their ecology: Smerinthus ocellata". www.pyrgus.de. Vaadatud 21. juulil 2026.
- ↑ "Smerinthus ocellata". Les Sphingidae de France (prantsuse). 8. detsember 2015. Vaadatud 21. juulil 2026.
- ↑ Konrad, Volker (2010–2011). "Anmerkungen zum Abend-Pfauenauge (Smerinthus ocellatus [Linné 1758]) und seiner Verbreitung im Wesertal zwischen Holzminden und Beverungen" (PDF). Beiträge zur Naturkunde zwischen Egge und Weser (saksa) (22). Vaadatud 21. juulil 2026.
- 1 2 3 4 5 ALI (31. jaanuar 2025). "Rubrica "Metamorfosi" #56: Smerinthus ocellatus". Associazione Lepidotterologica Italiana - ALI (Ameerika inglise). Vaadatud 21. juulil 2026.
- ↑ "Eyed Hawkmoth and caterpillar, Smerinthus ocellata". Wildlife Insight (inglise). Vaadatud 21. juulil 2026.
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Silmiksuru |
- Silmiksuru andmebaasis eElurikkus
