Sinihape

Sinihape
Üldised omadused
Välimus värvitu vedelik
Füüsikalised omadused
Molaarmass 27,025 g/mol
Sulamistemperatuur 259,87 K (−13,28 °C)
Keemistemperatuur 298,78 K (25,63 °C)
Tihedus 687,5 kg/m³
Lahustuvus lahustub vees ja alkoholis
Termokeemia
ΔfH0gaas 135,14 kJ/mol
S0gaas 201,82 J/mol·K
S0vedel 113,01 J/mol·K
Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi.
Sinihappe molekuli mudel
Sinihape ampullis

Sinihape ehk vesiniktsüaniidhape ehk tsüaanvesinikhape (keemiline valem HCN) on värvitu kergesti lenduv mõrumandlilõhnaline vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele tugeva mürgina.

Mürgine toime on tingitud hapniku kasutamist reguleerivate rakkude rauda sisaldavate ensüümide blokeerimisest. Mürgistusnähud on kõrvetustunne, hingamisraskused, südametegevuse häired, kesknärvisüsteemi halvatus ja surm. Inimesele suukaudne surmav kogus sinihapet on 50–90 mg.

Sinihappe avastajaks peetakse Carl Wilhelm Scheelet.

Sinihapet on kasutatud nii keemiarelvades (zyklon A ja B) kui ka hukkamistel; samuti mõningate kõrgmolekulaarsete ühendite sünteesimiseks, taimekahjurite tõrjeks, väärismetallide eraldamiseks maagist jne.

Luuviljade (ploomid, kirsid, virsikud, aprikoosid) seemned sisaldavad amügdaliini, mis kergesti hüdrolüüsub, andes sinihappe, glükoosi ja bensaldehüüdi. Seetõttu ei tohiks kunagi luuviljaliste seemneid süüa ning hoidistamisel on soovitatav ploomidest ja kirssidest kivid eemaldada.

Sinihappe soolad on tsüaniidid.

Vaata ka

Viited

Välislingid