Sirelisuru
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Sirelisuru (perekond) |
| Sirelisuru | |
|---|---|
.jpg) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Surulased Sphingidae |
| Alamsugukond |
Sirelisurulased Sphinginae |
| Perekond |
Sirelisuru Sphinx |
| Liik |
Sirelisuru |
| Binaarne nimetus | |
|
Sphinx ligustri Linnaeus, 1758 | |
| Sünonüümid | |
|
Loend
| |
Sirelisuru (Sphinx ligustri) on surulaste sugukonda sirelisuru perekonda kuuluv liblikas.
Nimetuse etümoloogia
Eestikeelne nimetus viitab sirelile, mille lehtedest selle liigi röövik muu hulgas toitub. Ladinakeelne nimetus ligustri tuleneb ladinakeelsest sõnast ligustrum ehk liguster, mis on ka üks sirelisuru rööviku toidutaimedest.
Välimus ja tunnused
Sirelisuru tiibade siruulatus on 90-120 mm. Pea, rindmik ja tagakeha on valdavalt hallid või pruunikashallid. Rindmiku külgedel kulgevad tumedad, peaaegu mustad pikitriibud, mida ääristavad heledamad hallid alad. Tagakeha keskosa on hallikaspruun, kuid selle külgedel paiknevad silmatorkavad roosakaspunased ja mustad ristvöödid. Eestiibade põhivärvus varieerub helehallist pruunikashallini ning neid katavad tumedad lainelised jooned ja mustjad piklikud laigud. Tiiva keskosas paikneb tavaliselt mitu selgelt eristuvat musta kriipsu- või kiilukujulist märgist, mis muudavad eestiibade mustri kontrastseks. Tagatiivad on eestiibadest lühemad ja laiemad ning roosakaspunased, neid läbivad laiad mustad ristvöödid. Nii ees- kui ka tagatiibade välisservas paiknevad vaheldumisi heledad ja tumedad narmad. Emane on tavaliselt isasest suurem ja jämedama tagakehaga, kuid sugupooled on üldvärvuselt sarnased.
Kui isast sirelisuru tugevasti häirida, võib ta tekitada lühikest sisisevat või piiksuvat heli. Heli ei sünni suuosade abil, vaid stridulatsiooni teel. Nimelt liblikas liigutab kiiresti tagakeha tipmisi lülisid ning hõõrub seal paiknevaid eristunud karedaid soomuseid ja ogataolisi struktuure üksteise vastu.
Liblikal esinevad järgmised vormid:
- f. albescens – tagatiibade ja tagakeha roosa värvus on asendunud valgega
- f. grisea – tavaliselt roosad keha- ja tiivaosad on hallid
- f. lutescens – tagakeha külgmised vöödid on kollased
- f. spiraeae – tavalisest heledama ja kahvatuma üldvärvusega vorm
Sirelisuru on Eesti suurim liblikas.
♂
♂△
♀
♀△
Alamliigid
Varasemad sirelisuru kirjeldatud alamliigid (amurensis, chishimensis, eichleri, nisseni, zolotuhini, weryi) käsitletakse üldjuhul liigi sünonüümidena.
Elupaik
Tegemist on metsaliigiga, kes elutseb peamiselt soojades ja niisketes lehtpuurikastes kohtades. Liigile on eriti sobivad saarerikkad lammimetsad, kuid teda leidub ka teistes leht- ja segametsades, metsaservadel, võsastikes ning hekkidega maastikes. Sirelisuru on kohanenud ka inimese kujundatud keskkonnaga ning võib esineda parkides, aedades ja muudel haljasaladel, kus kasvavad rööviku toidutaimed.
Täiskasvanule liblikale meeldivad kohad, kus kasvavad suured ja tugevalt lõhnavate õitega põõsad, näiteks sirelid ja kuslapuud. Lendab ka valgusele.
Levila
Transpalearktiline liik. Tema levila hõlmab peaaegu kogu parasvöötmelist Euroopat, sealhulgas Pürenee poolsaart ja Inglismaad, kuid liik puudub Iirimaal ja Šotimaal ning ei ulatu Põhja-Skandinaaviasse. Ida suunas jätkub levila üle Euroopa-Venemaa, Uurali, Lääne- ja Lõuna-Siberi ning Kesk-Aasia Mongooliasse, Kirde-Hiinasse, Venemaa Kaug-Itta, Kuriili saartele ja Põhja-Jaapanisse. Lõunas ulatub levila Türgisse, Kaukaasiasse, Põhja-Iraani ning Põhja-Alžeeriasse ja Põhja-Tuneesiasse.
Eestis on sirelisuru levinud igal pool.
Lennuaeg
Eestis lendab sirelisuru peamiselt juuni algusest augusti alguseni. Põhja-Euroopas ja suuremas osas Kesk-Euroopast areneb tavaliselt üks põlvkond aastas. Soojemates lõunapoolsetes piirkondades võib areneda ka teine põlvkond, mille valmikud ilmuvad suve lõpul.
Rööviku areng
Pärast paaritumist muneb emane kuni umbes 200 muna. Munad paigutatakse enamasti ühekaupa, harvemini väikeste rühmadena, rööviku toidutaime lehtede alaküljele. Neid võib leida leheroodudelt ja mõnikord ka taime vartelt. Munemine võib kesta mitu päeva või isegi paar nädalat. Muna on ovaalne, ligikaudu 2 mm pikk ja 1,5 mm lai ning alguses roheka värvusega. Röövik koorub tavaliselt ühe kuni kahe nädala pärast.
Sirelisuru röövik läbib kasvamise ajal viis kestumist. Värskelt koorunud röövik on väga väike ja tema tagakehal paiknev sarv on kehaga võrreldes pikk. Nooremate röövikute nahk on teralise pinnaga ning külgedel olevad kaldvöödid on alguses kollakad. Kasvades muutub rööviku põhivärvus heledamaks, külgvöödid omandavad valge ja violetse värvuse ning viimases vastsestaadiumis muutub nahk siledaks. Soodsates ja soojades kasvutingimustes võib areng munast täiskasvanud röövikuni kesta ligikaudu neli nädalat. Täiskasvanud röövik kasvab tavaliselt 8,5–10 cm pikkaks. Tema keha on erkroheline ning külgedel paikneb seitse diagonaalset valget vööti, mida ääristab roosa, lilla või violetne värvus. Hingamisavad on kollakad ning rohelist pead ääristab sageli tume joon. Tagakehal paiknev surulastele iseloomulik anaalsarv on vanemal röövikul valdavalt must, kuid selle alus võib olla kollakas või pruunikaskollane. Röövik on peamiselt öise eluviisiga. Kaugelt vaadates võib röövik meenutada rullikeerdunud lehte, kusjuures anaalsarv meenutab lehevart.
Kasvu lõpetanud röövik lõpetab söömise ning hakkab sobivat nukkumiskohta otsides rahutult ringi liikuma. Samal ajal kaob tema erkroheline värvus ning keha, eriti seljaosa, muutub kollakaspruuniks, punakaspruuniks või tumedaks. Sellises nukkumiseelses staadiumis võib röövikut näha roomamas maapinnal, teedel või toidutaime ümbruses. Nukkumiseks kaevub röövik lahtisesse mulda ja valmistab sinna ovaalse mullakambri. Nukukambri mullaseinu hoiab koos üksnes õhuke ja hõre siidikiht. Värskelt moodustunud nukk on alguses hele ja pehme, kuid tumeneb ning kõvastub järgneva nädala jooksul. Täielikult arenenud nukk on tume- või punakaspruun, umbes 5–5,5 cm pikk ning selle peaosas paikneb lühike, kehast veidi eemale ulatuv imilonditupp. Niimoodi jääb ta järgmise aasta kevadeni või suve alguseni. Soodsate ilmastikuolude korral võib ta siiski kooruda juba sama aasta suve lõpus.
Röövikuid on lisaks sirelile leitud ka õunapuult, pihlakalt, kuslapuult, ligustrilt, sõstralt, angervaksalt, lodjapuult, hortensialt, vaarikalt, kitseenelalt, ebajasmiinilt, lumimarjalt, forsüütialt, astelpõõsalt ning mitmelt teiselt lehtpõõsalt ja -puult.
Röövik
Nukkuv sirelisuru
Nukk
Looduslikud vaenlased
Kõige rohkem vaenlasi leidub käguvamplaste sugukonnast, näiteks perekondadest Amblyjoppa, Apechthis, Callajoppa, Protichneumon ja Therion. Nende hulka kuuluvad muu hulgas Amblyjoppa fuscipennis, Apechthis compunctor, Callajoppa cirrogaster, Pimpla turionellae ja Protichneumon fusorius. Enamik neist parasiteerib sirelisuru röövikutel või nukkudel, põhjustades peremeesorganismi hukkumise. Lisaks parasiteerivad ka kiinlaste sugukonda kuuluvad kärbsed, kelle vastsed arenevad rööviku või nuku kehas. Sirelisurult on leitud näiteks liike Compsilura concinnata, Exorista larvarum, Masicera sphingivora ja Phryxe erythrostoma ning mitmeid perekondadesse Drino, Phryxe ja Winthemia kuuluvaid liike.
Viited
- ↑ "Ligusterpijlstaart". Vlinderstichting (Hollandi hollandi). Vaadatud 19. juulil 2026.
- ↑ Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 56.
- ↑ P. H. van Doesburg Jr. (1966). "Über valväre Stridulation bei Schwärmer (Lepidoptera Sphingidae)". Zoologische Mededelingen (saksa). 41. Vaadatud 19. juulil 2026.
- 1 2 3 "Sphinx ligustri". tpittaway.neocities.org. Vaadatud 20. juulil 2026.
- ↑ "Liigid ja nende levik | loodusveeb". loodusveeb.ee. Vaadatud 19. juulil 2026.
- ↑ "PESI portal - Sphinx ligustri Linnaeus, 1758". www.eu-nomen.eu. Vaadatud 20. juulil 2026.
- ↑ "European Lepidoptera and their ecology: Sphinx ligustri". www.pyrgus.de. Vaadatud 20. juulil 2026.
- ↑ "Schmetterlinge Österreichs". schmetterlingsapp.at. Vaadatud 20. juulil 2026.
- ↑ Trust, Woodland (21. juuni 2021). "Hawk-moth Identification and Facts". Woodland Trust. Vaadatud 20. juulil 2026.
- 1 2 3 4 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 249.
- 1 2 "Ligusterschwärmer - BUND Naturschutz Altötting". altoetting.bund-naturschutz.de. Vaadatud 20. juulil 2026.
- 1 2 3 4 "Ligusterschwärmer auf Arbofux - Diagnose-Datenbank für Gehölze". www.arbofux.de. Vaadatud 20. juulil 2026.
- 1 2 3 "le Sphinx du troène (Sphinx ligustri), biologie et développement;". www.insectes-net.fr. Vaadatud 20. juulil 2026.
- ↑ "le Sphinx du troène (Sphinx ligustri), biologie et développement;". www.insectes-net.fr. Vaadatud 20. juulil 2026.
- ↑ "Privet Hawkmoth and caterpillar - Sphinx ligustri". Wildlife Insight (inglise). Vaadatud 20. juulil 2026.
- ↑ "Privet Hawk-moth". butterfly-conservation.org (inglise). Vaadatud 20. juulil 2026.
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Sirelisuru |
- Sirelisuru andmebaasis eElurikkus
