Laeva pikkus oli 121 m, laius 23 m ja süvis 8 m, täisveeväljasurve oli 14 416 t. Laeval oli kaks aurumasinat, mille koguvõimsus oli 16 378 hj ja mis võimaldasid maksimaalset kiirust 17,64 sõlme.
27. mail 1905 tuli teade, et 1. Vaikse ookeani eskaader on hävitatud, mistõttu ei hakatud 4. eskaadrit piirkonda saatma. Tsushima lahingus uppusid sama klassi laevad Borodino, Imperator Aleksandr III, Knjaz Suvorov. Jaapani kätte langes Borodino klassi Orjol (hilisem nimi Iwami; lasti Jaapani poolt põhja 1924). Seetõttu jäi Slava Läänemerd seilama. Juba 14. juunil 1906 määrati laev koos soomuslaevadega Tsessarevits ja Bogatõrgardemariinide salka (mereväe kadetikorpuse viimase klassi kursuslased).
1906. aasta suvel toimusid Viapori kindluse, ristleja Pamjat Azova ja Kroonlinna garnisoni meeskonna mässud, kuid Slava nende summutamisel ei osalenud, kuna selle meeskonda peeti niigi mässumeelseks. Küll aga oli laev kohal 5.–18. augustil Tallinnas, kui käis kohus eelnimetatud mässude algatajate üle. 2. septembril saadeti Slava Atlandi ranniku ja Vahemere sadamate lähistele meresõidule, mitu kuud hiljem naasis laev aga Aleksander III sadamasse, mis asub praegu Liepajas.
13. oktoobril 1907 võeti koos Tsessarevitši ja Bogatõriga siht taas Vahemere poole ning sõideti välja Kreekani. Läänemere poole tagasi pöördudes väisati 28. aprillil 1908 toimuvat Tallinna reidi. Paar päeva hiljem jõudis kohale ka Rootsi kuningas Gustav V. Kolm kuud hiljem osales Slava Prantsusmaa presidendi Armand Fallieres'i vastuvõtmisel Tallinnas.
17. oktoobril 1908 väljusid Slava, Tsessarevitš ja Bogatõr taas kaugsõidule, mis viis neid Vahemerele. Koos päev hiljem järgnenud ristleja Admiral Makaroviga hakati nelja laeva kutsuma Läänemere salgaks. Samal aastal osales meeskond Messina maavärina päästetöödel. Kodumaa vetesse jõuti tagasi alles 1909. aasta märtsis ja seal paikneti järgmised aastad.
Esimene maailmasõda
Liivi lahe merelahing
Esimeses maailmasõjas tegutses Slava Läänemerel. 31. juulil 1915 saadeti Slava Liivi laheMuhu Suurde väina. Saksa laevastiku sissetungi üritasid takistada nii miinitõkked kui ka Slava, mille pihta avasid Saksa soomuslaevad Braunschweig ja Elsass tule. Laeva ei tabatud aga kordagi. Uus sissetungikatse toimus 16.–18. augustil, mil Slava sai lahingulaevadelt Nassau ja Posen kolm tabamust. Selle tagajärjel läks katki laeva rooliseade, inimohvreid polnud. 19. augustil lasi Saksa laevastik Liivi lahel põhja aga Vene suurtükipaadi Sivutši. Päev hiljem lahkus laevastik avamerele.
Suuremaid kaotusi kanti 25. septembril 1915, mil Slava sai kaks tabamust Saksa välikahuritelt. Hukkus kuus meest, nende hulgas Balti laevastiku staabi suurohvitser A. Svinjin ja laeva komandör S. Vjazemski. Enne, kui laev jõudis alalt lahkuda, sai see uue tabamuse, mille tõttu hukkus üks laevameeskonna liige. Paar kuud hiljem sai Slava uueks komandöriks Vladimir Kovalevski.
Muhu Suure väina lahing
17. oktoobril 1917, mil sakslased olid vallutanud Saaremaa ning kaks Saksa lahingulaeva koos kolme ristleja ja väiksemate laevadega olid tunginud Liivi lahte, läks tulevahetuseks. Sel ajal olid Vene laevastikust esindatud lisaks Slavale üks soomuslaev, üks ristleja, mitmed hävitajad ja liitlase Suurbritannia allveelaevad.
Muhu väina lahingut Saksa laevastiku suunas alustasid Vene soomuslaevad. Kell 12.25 tabas Slava vööri veealust parrast Saksa lahingulaev König, mille mürsud tekitasid pardasse kaks auku, kust vesi sisse voolas. Kannatada sai ka dünamomasinate ruum, mistõttu kadus elektrivalgus laeva vööriosas. Vaid neli minutit hiljem tabas Slavat kaks rasket mürsku, mis siseruumides lõhkemise tõttu põhjustasid tulekahju, mistõttu hakkas ristleja Bajanil asunud admiral Bahhirevi käsul laev põhja suunas liikuma. Otsusega jäädi aga hiljaks, sest kohe tabasid laeva kaks või kolm lasku, mis lõhkesid taas siseruumides. Kokku saadi 305 mm mürskudega seitse tabamust.
Minutid hiljem võeti vastu otsus Slava õhkida, ettevalmistused selleks olid tehtud juba lahingu eel. Mõne hetke pärast hakkasid laeva lähedusse jõudma hävitajad Donskoi Kazak, Silnõi ja Voiskovoi, puksiir Moskit ja miinitraaler, et Slava meeskond enda pardale võtta. Kell 13.58 ehk 16 minutit pärast meeskonna evakueerumist käis laeva laskemoonakeldris esimene plahvatus, viimane aga kell 14.20. Pärast plahvatusi süttis laev põlema. Lahingus hukkus seitse inimest.
Algul plaaniti laev uputada VäinamereKumari kanalisse (Muhu väina kanalisse), kuid kanali lõunapoolse otsa juures (Papilaiust 2,5 km läänes) jäi laeva vöör merepõhja kinni. Laeva oli vahepeal palju vett tunginud ja süvis seetõttu kasvanud.
Vrakk
1918. aasta 29. mail kustutas Nõukogude võim laeva mereväe nimekirjast.
Vrakk seisis järgmised 20 aastat Papilaiu juures, kuhu see oli pärast lõhkamist triivinud.
Vrakki hakkas lammutama 1926. aastal AS Viking. 1929. aasta 8.juulil uppus tormi tõttu Slava vrakki kõrval Viking AS-i Ameerika firmalt Reno Salvage Corporation renditud päästelaev Resource, millel oli 2 Slava propellerit, mõned suurtükid ja sisseseadeosad Slavalt. Laeval Resource olnud 18 meest pääsesid uppumisest Slava vrakile minemisega. Päästelaev Resource veeti 1930. aasta septembris Tallinna. 1931. aastal läks AS Viking pankrotti. Pärast AS Vikingit üritas Slava vraki lammutada Kuhlmann, kuid kuna töö ei tasunud ära, lõpetas ka tema lammutamise.
1933. aastal hakkas vraki lammutama J. Hergauk.1933. aastal eemaldati laevalt viimased kahurid, kaks 12-tollist ahtrikahurit, millel olid veel laengud sees, kahurid lõhuti vanarauaks, suvel lasti õhku kahur 13 kg dünamiidiga. Sügisel lasti õhku kahur, millel veel laengud sees, 16kg dünamiidiga, plahvatuse tagajärjel lendas tükke kahurist kuni 2 kilomeetri kaugusele. 1933. aastal oli vraki lammutamas 40 kuni 50 töölist, kellest paljud olid muhulased. 1934. aasta novembris kadus laeva vrakk veepealt, kui torm hävitas kasemattide pealsed ehitused. 1936. aasta sügisel lasti õhku 12-tolliste kahurite kaks laskemoonakeldrit, plahvatuse tulemusel kerkis 10 sülla kõrgune veesammas ja plahvatuses surnud kalu leiti 2 kuni 3 miili kauguselt.
1937. aastal enam Slava lammutamisest teateid pole, väidetavalt ei saadud jagu laeva kiilust.
