Stalini surm

 See artikkel räägib 2017. aasta filmist; 1953. aasta sündmuste kohta vaata artiklit Jossif Stalini surm
Stalini surm
The Death of Stalin
Žanr komöödia
Režissöör Armando Iannucci
Stsenarist Armando Iannucci
David Schneider
Ian Martin
Peaosades Steve Buscemi
Simon Russell Beale
Produtsent Laurent Zeitoun
Tootja Gaumont
France 3
Canal+ S.A.
Ciné+ OCS
France Télévisions
Levitaja Entertainment One Films
Aasta 2017
Kestus 107 minutit
Riik  Suurbritannia
 Prantsusmaa
 Belgia
Keel inglise
Eelarve 13 mln $
Piletitulu 24,6 mln $
IMDb profiil
Filmiveebi sissekanne

"Stalini surm" (inglise keeles "The Death of Stalin") on 2017. aasta komöödiafilm. Selle lavastas Armando Iannucci, kes kirjutas süžee koostöös David Schneideri ja Ian Martiniga. Film põhineb prantsuse romaanil "La Mort de Staline" (2010–2012) ning räägib pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal toimunud võimuvõitlusest Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroos.

Film valmis Prantsuse, Briti ja Belgia koostöös. Osades on Steve Buscemi, Simon Russell Beale, Paddy Considine, Rupert Friend, Jason Isaacs, Olga Kurylenko, Michael Palin, Andrea Riseborough, Dermot Crowley, Paul Chahidi, Adrian McLoughlin, Paul Whitehouse ja Jeffrey Tambor.

"Stalini surm" esilinastus aastal 2017 ning jõudis kinodesse 2018. aastaks. Seda saatsid positiivsed arvustused ning see nomineeriti paljudele auhindadele, sh kahele Briti Filmiakadeemia auhinnale (üks neist Silmapaistva Briti filmi auhind) ning 13-le Briti sõltumatule filmiauhinnale, millest võitis 4. Filmile oldi Venemaal lärmakalt vastu, kuna selles nähti "Vene-vastast propagandat" ning see keelati Kõrgõzstanis Nõukogude Liidu mõnitamise eest.

Sisu

1. märtsil 1953 helistab Jossif Stalin Moskva raadio direktorile ning käsib endale tuua äsjalõppenud Mozarti 23. klaverikontserdi lindistuse. Kontserti ei lindistatud ning Stalinit mitte pahandada sooviv direktor ajab inimesed saali tagasi, leiab vahepeal minestanud dirigendile asenduse ning käsib orkestril uuesti mängida. Pianist Maria Judina keeldub diktaatorile vastu tulemast, kuid on nõus seda raha eest tegema.

Stalin pidutseb NLKP Keskkomitee liikmetega oma datšas, meeleolu on pinev, kuid lärmakas. Pärast koosviibimist ütleb NKVD juht Lavrenti Beria Nikita Hruštšovile ja Ministrite Nõukogu aseesimehele Georgi Malenkovile, et välisminister Vjatšeslav Molotov on järgmise puhastuse ohvrite nimekirjas. Stalin saab kätte kontserdi plaadi ning leiab sellega kaasa tulnud Maria kirja, milles viimane soovib Stalini surma. Stalin loeb kirja, puhkeb naerma ning saab ajurabanduse. Kuigi tema ihukaitsjad kuulevad kukkumist, ei julge nad tema tuppa tulla, kuna kardavad teda segada.

Järgmisel hommikul leiab toateenija meelemärkuseta Stalini põrandalt. Keskkomitee liikmed saavad juhtunust oma kanaleid pidi teada ning ruttavad datšasse. Beria saabub esimesena ning leiab Maria kirja. Lõppuks jõuavad ka Malenkov, Hruštšov, Lazar Kaganovitš, Anastass Mikojan ja Nikolai Bulganin ning otsustatakse kutsuda arstid. Kuna Moskva parimad arstid olid arstide vandenõus süüdistatuna arreteeritud, tuli kohale kutsuda ebapädevad tohtrid. Stalin ärkab veel hetkeks, kuid sureb siis. Keskkomiteelased naasevad Moskvasse ning Beria käsib NKVD-l võtta linna valvamine armeelt üle.

Beria ja Hruštšov võistlevad Stalini laste (Svetlana ja tema joodikust ebastabiilne vend Vassili) toetuse pärast. Beria laseb eemaldada Molotovi arreteeritavate nimekirjast ning vabastada tema abikaasa Polina Žemtšužina vangist. Keskkomitee nimetab Malenkovi Ministrite Nõukogu esimeheks. Malenkov tegutseb Beria käpiknukuna ning viib oma nime all ellu Hruštšovi ideid, nagu poliitvangide vabastamine ja usupiirangute lõdvendamine. Hruštšovile määratakse teisejärguline ülesanne ehk Stalini matuste korraldamine.

Beria saab teada, et Hruštšov ja Maria on tuttavad, ning proovib Hruštšovi Maria kirjaga santažeerida. Et NKVD-le probleeme tekitada, tühistab Hruštšov Beria käsu peatada ühistransport Moskvasse. NKVD tapab 1500 leinajat ning Keskkomitee tahab veeretada süü madalamate NKVD ohvitseride peale. Beria mõistab, et see on sama, mis teda ennast süüdistada, ning ähvardab kolleege.

Georgi Žukov on vihane, et armee NKVD-ga asendati, ning on nõus toetama Hruštšovi Beria kukutamisel, kui Hruštšov saab järgmiseks päevaks ülejäänud Keskkomitee nõusse. Hruštšov ei jõua Malenkoviga rääkida, kuid saab kõik ülejäänud nõusse, kui ütleb, et otsus on ühehäälne. Hruštšov annab Žukovile rohelise tule ning armee võtab positsioonid NKVD-lt tagasi. Žukov tormab koos Kõrõlo Moskalenko ja Leonid Brežneviga Keskkomitee koosolekule ning arreteerib Beria.

Malenkov ei takista neid ning allkirjastab vastumeelselt Beria hukkamise otsuse. Korraldatakse kiireloomuline kohtumõistmine, Hruštšov süüdistab Beriat riigireetmises, vägistamises ja pedofiilias. Beria palub armu, kuid ta lastakse maha ning Žukov põletab tema laiba. Hruštšov saadab Svetlana palvetest hoolimata Svetlana Viini ja jätab Vassili igaks juhuks Venemaale. Hruštšov ja Kaganovitš arutavad, et Malenkov on juhiks liiga nõrk. Aastal 1956 esitab Maria taaskord Mozarti klaverikontserti. Vahepeal uueks riigipeaks saanud Hruštšov kuulab saalis. Hruštšovi taga istub temalt 1964. aastal võimu üle võttev Brežnev.

Osades

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Walker, Shaun (14. oktoober 2017). "In Russia, nobody's laughing at Iannucci's The Death of Stalin". The Guardian. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuli 2018. Vaadatud 19. novembril 2017.