Sulastemaja, ka sulasemaja (lõunaeesti murretes alatare) oli perekonnaga sulasele ehitatud väike elumaja.
19. sajandi esimesel poolel oli sulastemaja Lõuna-Eesti taludes võrdlemisi tavaline, enamasti ehitatud väikese rehielamuna. Kuna talusulased tegid pärast mõisa teotöö lõppu lisaks veel talutöid, ehitasid taluperemehed neile mõisa moonakamaja eeskujul taluõuest kaugemale sulastemaju. Sajandi lõpus vähenes perekonnaga sulaste arv oluliselt ning nendele elamute ehitamine lõpetati.
Sulastemajas elas 1 või 2 sulaseperet, kahe puhul kummalgi oma tuba. Lisaks oli eraldi sahver ning peamiselt ka eraldi esik. Perel oli oma kolle, mis asus toas või esikus, hiljem kasutati pliite. Mõnikord oli elamu laudaga kokku ehitatud.