 | See artikkel vajab toimetamist. |
Superintendent (ladina keeles superintendens) oli reformatsiooni järgse protestantliku kiriku teatava ringkonna vaimulik juht. Eestimaa ja Liivimaa aladel oli pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks piirkondlikuks vaimulikuks ja kirikuelu korraldajaks.
Superintendendid valitsesid piiskoppidest väiksemaid maa-alasid provintsides: Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal, Ingerimaal, Pommernis ning Bremeni ja Verdeni piiskopkondades. Neil olid üldjoontes samasugused õigused nagu Rootsi ja Soome piiskoppidel.
1832. aasta 28. detsembril võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ja millega Peterburis asutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Eesti ala on jaotatud nelja evangeelse konsistooriumi vahel: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna linn. Konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik: Eestimaa ja Liivimaa kindralsuperintendent.
