Suur-harksaba

Suur-harksaba

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Tutlased Notodontidae
Perekond Harksaba Cerura
Liik Suur-harksaba
Binaarne nimetus
Cerura vinula
Linnaeus, 1758
Sünonüümid
  • Cerura borealis (Boheman, 1848)
  • Phalaena diuramajor (Retzius, 1783)
  • Phalaena vinula (Linnaeus, 1758)

Suur-harksaba (Cerura vinula) on tutlaste sugukonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimi viitab sellele, et liblikas on meil suurim oma perekonnast. Ladinakeelne nimetus vinula tuleb ladina sõnast vinum "vein" ning on seotud rööviku veinipunaka või purpurja seljamustriga.

Välimus ja tunnused

Täiskasvanud tiibade siruulatus on tavaliselt umbes 45–70 mm. Keha, pea ja rindmik on tihedalt kaetud valkjate või hallikasvalgete karvadega. Esitiivad on valged kuni hallikasvalged, kaetud peente tumedate laineliste joonte ja laikudega, välisserva poole muutub muster tihti eriti looklevaks ja selgeks. Kehal ja tiibade alusel on näha väikesi musti täppe, tagakeha on sageli mustjalt vöödiline ning tiibadel võib märgata ka õrnu kollakasoranže sooni. Isastel on selgelt kamjad tundlad ja nad on enamasti emastest veidi väiksemad, emased on tavaliselt suuremad ning nende tagatiivad võivad olla hallimad või tumedama varjundiga. Äsja koorununa tiibadel on õrn rohekas varjund.

Liik sarnaneb papli-harksabaga, kuid sellel liigil on põhitoon valge ning tiivajoonis vähem tumedam. Ka kollaseid vööte on palju vähem nähem või need üldsegi puuduvad.

Alamliigid

Liigil on olemas järgmised alamliigid:

Elupaik

Tegemist on metsaliigiga, keda leidub leht- ja segametsades, võsastikes, teeservadel, jõgede kallastel ja kraavipervedel. Eelistab kohti, kus kasvavad röövikule toiduks sobivad taimed. Niiskemates piirkondades leidub ka soodes, rabaservadel, lodudel ja niisketes metsades, kus kasvab palju paju.

Ei ole valguse suhtes väga tugeva ligitõmbega liik ning teda ei kohta valguspüünistes nii sageli kui paljusid teisi ööliblikaid.

Levila

Transpalearktiline liik. Levila hõlmab suuremat osa Euroopast ning ulatub sealt kaugele parasvöötmelisse Aasiasse. Läänes esineb liik Briti saartel ja Iirimaal, kust levila jätkub läbi Lääne-, Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopa. Põhja pool ulatub suur-harksaba levila Fennoskandiasse ning ida pool läbi Venemaa ja Siberi Kesk-Aasiasse, Hiinasse ja mõne käsitluse järgi Jaapanini. Liiki leidub ka Balkanil, Kaukaasias ja Väike-Aasia osades.

Lennuaeg

Eestis lendab suur-harksaba peamiselt maist juunini, kuid mõnikord ka juba aprillist.

Rööviku areng

Emane liblikas muneb pruunikad, poolkerajad munad toidutaime okastele üksikult, kaheselt või kolmeselt. Muna läbimõõt on ligikaudu 1,5 mm ning röövik koorub tavaliselt umbes kümne päeva pärast.

Röövik läbib kokku viis kasvujärku ja muudab iga kestumise järel nii oma suurust, kehakuju kui ka värvust. Vastkoorunud röövik erineb täiskasvanud röövikust märgatavalt. Esimeses kasvujärgus on ta peaaegu üleni must ning tema peas ja tagakehas paiknevad suhteliselt pikad jätked. Teises kasvujärgus ilmuvad kehale heledamad laigud ning kolmandas hakkab kujunema täiskasvanud röövikule iseloomulik seljamuster. Hiljem täiskasvanud röövik on enamasti erkroheline, kuid enne nukkumist võib tema värvus muutuda roosakaks, lillakaspunaseks või helebordooks. Seljal kulgeb suur tume purpurjas või pruunikas sadulakujuline muster, mida ääristab sageli valge, kreemikas või kollakas joon. Selle mustri kuju ja värvuse tugevus võivad isenditi erineda ning mõnel röövikul võib osa heledast piirjoonest peaaegu puududa. Keha tagaosas paikneb kaks pikka tumedat sabataolist jätket. Mõlema jätke sees asub peenike roosakas või punakas piitsakujuline niit, mille röövik võib häirimisel kiiresti välja sirutada ja edasi-tagasi liigutada. Need niidid võivad täielikult väljasirutatuna olla sabajätketest märksa pikemad. Puhkeolekus on niidid jätkete sisse tõmbunud ega ole tavaliselt nähtavad. Rööviku tegelik pea on pruunikas või tumepunakas ja paikneb tavaliselt osaliselt esimeste kehalülide varjus. Täiskasvanud röövik kasvab umbes 6,5–8 cm pikkuseks.

Häirimise korral tõmbab röövik pea sügavamale keha sisse, tõstab keha esiosa üles ja paisutab rindmikupiirkonna suuremaks. Selle tulemusena muutub nähtavaks pead ümbritsev punakas või roosakas rõngas, mille ülaosas paiknevad kaks musta silmalaiku. Nende all asuv tume pilu meenutab suud, mis on tegelikult pilukujuline ava kaitsenäärega, mistõttu tekib mulje suurest ähvardavast näost. Kui röövikut edasi häirida, tõstab ta üles ka tagakeha, sirutab harksaba harud laiali ning paiskab nende tippudest välja kaks punast piitsakujulist niiti. Röövik võib neid kiiresti võngutada ja ründaja suunas suunata. Selline äkiline liikumine koos suure silmalaikudega võib peletada linde, väikesi imetajaid ja teisi võimalikke vaenlasi. Tugeva ohu korral võib röövik pritsida selle kaudu ründaja suunas sipelghapet sisaldavat vedelikku. Eritis võib sisaldada ligikaudu 33–40% sipelghapet.

Kasvu lõpetanud röövik lõpetab söömise ning tema roheline värvus asendub järk-järgult tuhmima roosaka, punakaspruuni või violetse tooniga. Seejärel lahkub ta toitumiskohast ja hakkab aktiivselt sobivat nukkumispaika otsima. Nukkumisvalmis röövik võib seetõttu liikuda mööda maapinda, teerada või muud pinda toidutaimest üsna kaugele. Nukkumiseks valmistab röövik väga tugeva ja hästi varjatud kookoni. See paikneb tavaliselt toidupuu tüvel või jämedamal oksal, kuid kookon võib olla kinnitatud ka muule puidust pinnale. Röövik närib lõugadega koort ja puidu pealmist kihti ning segab saadud puidukiud ja kooretükid siidiga. Kookoni sees muutub röövik pruunikaks nukuks. Suur-harksaba talvitub nukuna ning valmik väljub kookonist tavaliselt järgmisel kevadel või suve alguses.

Röövik toitub peamiselt paju- ja papliliikide lehtedest. Olulisemate toidutaimede hulka kuuluvad haab ja raagremmelgas. Röövikuid kohtab sageli noortel puudel, kännuvõsudel ja madalatel okstel. Suured röövikud söövad palju ning võivad ühe võrse või väikese oksa lehtedest peaaegu täielikult paljaks süüa.

Viited

  1. ↑ "Hermelijnvlinder". Vlinderstichting (Hollandi hollandi). Vaadatud 5. juulil 2026.
  2. 1 2 3 Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 68.
  3. 1 2 3 Sterry, Paul; Mackay, Paul. Liblikad. Lk 185.
  4. ↑ Zicha, Ondrej. "BioLib: Biological library". www.biolib.cz (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2026. Vaadatud 1. juulil 2026.
  5. 1 2 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 239.
  6. ↑ "Puss Moth - Butterflies and Moths of Northern Ireland". habitas.org.uk. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuli 2003. Vaadatud 1. juulil 2026.
  7. 1 2 3 Lees, David C.; Natural History Museum Genome Acquisition Lab; Wellcome Sanger Institute Tree of Life Management, Samples and Laboratory team; Wellcome Sanger Institute Scientific Operations: Sequencing Operations; Wellcome Sanger Institute Tree of Life Core Informatics team; Tree of Life Core Informatics collective; Darwin Tree of Life Consortium (3. oktoober 2025). "The genome sequence of the Puss Moth, Cerura vinula (Linnaeus, 1758) (Lepidoptera: Notodontidae)". Wellcome Open Research (inglise). 10: 532. DOI:10.12688/wellcomeopenres.24919.1. ISSN 2398-502X.
  8. 1 2 3 "Puss moth". butterfly-conservation.org (inglise). Vaadatud 19. juulil 2026.
  9. 1 2 3 4 "l'Hermine (Cerura erminea), et la "Grande queue fourchue" (Cerura vinula); biologie et développement;". www.insectes-net.fr. Vaadatud 19. juulil 2026.

Välislingid