Taevatahe (天命 tiānmìng; ka taeva soosing või taeva mandaat) on Vana-Hiina poliitikafilosoofia mõiste, mis põhjendab võimu legitiimsust. See sõna võib tähendada ka saatust üldiselt.
Vana-Hiinas levinud uskumuse järgi on kõigil sündmustel oma õige kulg, mille määrab Taeva (天 tiān) nimeline jumalik jõud. Valitsejad ei tule võimule mitte ainult omaenda tegude tõttu, vaid ka taevatahte jõul, mis määrab, et valitsema pääseksid kõige vooruslikumad ja võimekamad. Kui aga valitseja pole vooruslik ja võimekas ega valitse taevatahtega kooskõlas, saadab Taevas loodusõnnetusi ja endeid, andes märku, et valitsejal pole enam jumalikku heakskiitu. Kui valitseja seetõttu kukutati või teda tabas sõjaline kaotus, peeti võimumuutust õigustatuks, sest taevatahe poleks lubanud võita head valitsejat. Tugevad valitsejad kasutasid aga taevatahte mõistet oma võimu jumaliku õigsuse tõestamiseks.