Tagakehajalad

Tagakehajalad ehk tagakeha jäsemed ehk pleopoodid on osal vähkidest esinevad tagakeha paarilised jäsemed. Ülemvähkidel on need üldjuhul viie eesmise tagakehalüli küljes.

Tagakehajalad on tavaliselt märksa lühemad kui rindmikujalad. Nagu kõik lülijalgsete jäsemed on need segmenteerunud. Enamasti on igal tagakehasegmendil üks tagakehajalgade paar. Tagakehajalad on reeglina kaheharulised jäsemed (kaheharulised jalad) ja jagunevad eksopodiidiks (välisharuks) ja endopodiidiks (siseharuks), mis on enamasti sarnase ehitusega. Need võivad olla pulgakujulised, lamenenud või lehekujulised ja neil võivad olla harjased.

Nende funktsioonide seas on sõudmisliigutuste tegemine ujumiseks, hingamine ning munade ja vastsete kandmine ning liigutused neile värske vee juhtimiseks emastel ja sugutamine isastel.

Tagakehajalad on algselt ujumiselundid (ujujalad) ning seetõttu on need hästi arenenud ujuvatel vähkidel, näiteks garneelidel. Bentilistel ja maismaal elavatel vähkidel, kes liiguvad käimajalgade (käigujalgade) abil, võivad tagakehajalad olla taandarenenud või täielikult puududa. Näiteks isastel krabilistel puuduvad tagakehajalad peaaegu alati tagakeha kolmandal kuni viiendal segmendil ja emastel puudub esimene paar.

Mõnikord on endopodiidil väike konksukujuline jätke appendix interna. Selle abil saavad ühe paari tagakehajalad teineteise külge haakuda ja moodustada terviku. Isaste teise paari tagakehajalgadel võib endopodiidil olla sõrmekujuline jätke appendix masculina.

Isastel võivad kaks esimest tagakehajalgade paari olla muundunud paaritumise abielunditeks gonopoodideks. Kümnejalaliste emased, välja arvatud kõik rühma Dendrobranchiata esindajad peale sugukonna Luciferidae, kinnitavad viljastatud munad tagakehajalgade külge, kus need püsivad kuni vastsete koorumiseni. Liigil Thymops birsteini jäävad ka vastsed lühikeseks ajaks ema tagakehajalgade külge.

Kuuenda tagakehasegmendi jäsemeid (kirpvähilistel kolme viimase segmendi jäsemeid) nimetatakse sabajalgadeks ehk uropoodideks.

Hiilgevähilistel on viiel eesmisel tagakehasegmendile tugevad kaheharulised tagakehajalad ja nad kasutavad neid ujujalgadena, mille abil nad "sõuavad". Need on lamenenud ja eest taha suunatud. Harude servadel on sulgjad harjased. Jalgade alussegmentidetel on sissepoole suunatud konksukujulised ogad, mille abil iga paari vasak ja parem jalg saavad omavahel haakuda ning talitleda tervikuna.

Bentilistel pika sabaga vähkidel (näiteks jõevähklased, langustid) on tagakehajalad lühikesed ja nõrgad. Emastel kinnitub nende külge [[mari (zooloogia)]|]. Isastel Jõevähklastel ja idajõevähklastel on eesmise tagakehalüli jalad muundunud abistavaks sugutuselundiks gonopoodiks.

Krabilistel on tagakehajalad tagakeha äärmise lühenemise tõttu muundunud või taandarenenud ega täida enam liikumisfunktsiooni. Isased kasutvad kahte eesmist tagakehajalgade paari seemne ülekandmiseks ja neid nimetatakse gonopoodideks. Emased kasutatavad teist kuni viiendat tagakehajalgade paari viljastatud munade kandmiseks.

Krevetilised kasutavad tagakehajalgu nii ujumiseks kui ka paljunemiseks.

Tagakehajalgu võidakse kasutada ka hingamiseks.

Viited