Taṇhā, janu ehk ahnus, ka tahtmine või kiindumus (paali keeles tañhā 'janu', ; sanskritis tṛṣṇā 'janu'), ka iha, himu, täitmatus või kirg (sanskritis rāga; paali keeles lobha tiibeti keeles dod chags, sred pa); (hiina keeles 渇仰 keyang, 欲 yu, 愛 ai; jaapani keeles katsugō, yoku, ai) on budismis üks kesksemaid mõisteid, mis tähistab kõige laiemas mõttes inimest sansaaras hoidvaid tegureid.
Paali kaanonis ja teistes paalikeelsetes tekstides kasutatakse sageli sünonüüme ning ka mõiste taṇhā esineb tihti teiste mõistetega paralleelselt ja mitmesugustes tähendustes.
Budistlikus kosmoloogias vastab ihale õnnetu olek näljase vaimuna.
Ihade vald on budistlikus kosmoloogias kolmikilma madalaim olu, mille kuus kõiga madalamat seisundit on kuus olemasolu valdkonda. Preetad on näljased vaimud, kes moodustavad preetamaailma (pretaloka), mis on üks neljast õnnetust olekust kuuest olemasolu valdkonnat. Neid iseloomustab eelkõige iha, himukus ja ahnus.
Iha või ahnus koos vihkamise ja rumalusega on kolm meelemürki, mis takistavad teed vabanemise ja virgumiseni. Olemiseratta keskel sümboliseerib seda iha või ahnust kukk või mõni teine lind.
Iha, ka kirg või himu on esimene viiest takistusest, mis segavad inimest nii vaimses praktikas, meditatsioonil, kui ka igapäevases elus, kus see väljendub rahulolematusena, saavutamisvajadusena vmt.
Iha ehk tahtmine on sõltuvusliku tekkimise kaheksas lüli, millele järgneb kippumine ehk tõmblemine, mis viib paratamatult kannatusteni.
Iha tunnustuse järele, kiindumine omaenda isiksusse, enese tähtsustamine on kannatuse peamine põhjus. Sellest räägib esimene õilis tõde, seadmuseratta käimapanemine ja isetuse õpetus.