Tanuhaigur

Tanuhaigur

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pelikanilised Pelecaniformes
Sugukond Haigurlased Ardeidae
Perekond Tanuhaigur Pilherodius
Liik Tanuhaigur
Binaarne nimetus
Pilherodius pileatus
(Boddaert, 1783)

Sünonüümid

Ardea pileata
Nycticorax pileatus

Tanuhaigur (Pilherodius pileatus) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Tanuhaigur on 51–59 cm pikk. Tiib on 263–280 mm pikk, saba 96–103 mm, nokk 76–93 mm, jookse 92–99 mm. Kaalub 518–591 g.

Sulestik on peamiselt valge. Suhteliselt jäme kael on kollane. Pealagi on must, peas on valged kuni 20 cm pikkused suled. Otsmik on valge või hall. Valjasriba on eresinine. Nokk on sinakashall, nokaots on hall või kollane. Silmad võivad olla kollased, rohekaspruunid või pruunid. Jalad on sinakashallid, varbad on veidi tumedamad.

Pulmarüüs on sulestik kollakam ja sulgedeta kehaosad sügavamat sinist tooni.

Udusulis pojad on valged.

Levik

Levila ulatub Ida-Panamast Ida-Brasiiliani, lõunas Lõuna-Boliivia ja Paraguayni. Andidest läänes kohatakse neid harva.

Elavad jõgede, ojade ja tiikide ääres, kohviistandustes ning riisipõldudel. Kirde-Brasiilias elavad kuni 400 m kõrgusel merepinnast.

Toitumine

Toituvad kuni 5 cm pikkustest kaladest, veeputukatest, konnadest ja kullestest.

Toitu otsides seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt. Toituvad päeval. Tavaliselt toituvad üksi.

Pesitsemine

Pesitsevad üksikult. Okstest pesa asub madalal puu otsas.

Kurnas on 3–4 valget muna mõõtmetega 43,2 × 35,9 mm. Haudeperiood kestab 26–27 päeva.

Viited

  1. ↑ BirdLife International (2019). Pilherodius pileatus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2021.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 213–215. ISBN 0-19-854981-4.
  3. ↑ Wetmore, Alexander (1965). The Birds of the Republic of Panama: Tinamidae (tinamous) to Rynchopidae (skimmers) (inglise). Kd 1. Washington: Smithsonian Institution. Lk 98.
  4. 1 2 3 4 5 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 405. ISBN 978-84-87334-10-8.
  5. ↑ Hubbell, Gordon (1963). "Breeding the capped heron Pilherodius pileatus". International Zoo Yearbook. 4 (1): 94. DOI:10.1111/j.1748-1090.1963.tb03633.x.

Välislingid