"Teekond Reimsi" (originaalis "Il viaggio a Reims, ossia L’albergo del giglio d’oro" – "Teekond Reimsi ehk Kuldse Liilia hotell") on Gioachino Rossini koomiline ooper (dramma giocoso) algselt ühes, tänapäeval kahes vaatuses, Luigi Balocchi libretole osaliselt Anne-Louise de Staëli romaani "Corinne, ou L’Italie" (1807) järgi.
Esmaettekanne toimus 19. juunil 1825 Pariisi Théâtre-Italienis.
Dirigeeris Gioachino Rossini.
"Il viaggo a Reims" on Rossini viimane itaaliakeelne ooper ja esimene, mille ta kirjutas prantslastele kuningas Charles X kroonimispidustusteks. Maestro pidas silmas, et just selle teosega ta rajab tugeva aluse oma mainele Pariisis. Ta hoolitses selle eest, et esietendusel osaleksid tollased nimekad ooperihääled, eeskätt Giuditta Pasta, Domenico Donzelli ja Laure Cinti-Damoreau. Teos nõuabki kümmet esmaklassilist lauljat, sealhulgas kolme primadonna tasemega sopranit ja kahte suurepärast tenorit. Lavastus oli pillav, kostüümid rikkalikud, balletistseenis osales 40 tantsijat. Lavalt hiilgas vastu suursugusus ja elegants. Sellele vaatamata kukkus tükk esietendusel täielikult läbi. Rossini oli kirjutanud kolm tundi muusikat, mis pidi mahtuma ühte vaatusse. Publik ei pidanud vastu ja nõudis vaheaegu. Tehtigi kaks vaheaega ühevaatuselisele ooperile. Üheks põhjuseks, miks ooper eriti kaua laval ei püsinud, oli ka, et see oli kirjutatud konkreetseks sündmuseks. Süžee käsitles Euroopa aristokraatide, ohvitseride ja suurilmategelaste ajaveetmist teel osalema Prantsuse kuninga kroonimispidustustele. Pariisis mängiti seda vaid kolm korda. Rossini oli vähesest edust tõttu vihane ning võttis partituuri teatrilt tagasi. Itaalias läks ooperi esiettekaane tunduvalt paremini. Prantslaste lugupidamatusest võttis maestro hiljem revanši ja kasutas üle poole Reimsi reisi muusikast prantslastele kirjutatud ooperis "Le comte Ory" ("Ory krahv”, 1828).
1848. aastal esitas Théâtre-Italien ooperi uue libretoga revolutsiooniliste barrikaadide teemal. Ooper kandis siis pealkirja "Andremo a Parigi", et tähistada seekord ei midagi muud kui revolutsioonilised barrikaadid[küsitav]. Veel kord esitati ooperit Viinis pealkirjaga "Il viaggio a Vienna" 1854. aastal, kui toimusid Franz Josephi ja Baieri Elisabethi pulmad. Seejärel läkski partituur kaduma.
Ooperil pole oma avamängu. Originaalvariant algas ansamblinumbriga. 20. sajandi lavastustes on mõnikord avamäng lisatud. See on osa Rossini ooperi "Le siège de Corinthe" ("Korintose piiramine", 1826) balletimuusikast. Selle ühe osa oli Rossini võtnud "Il Viaggio" lõpuballeti muusikast. Esimest korda kasutati seda avamänguks modifitseeritud balletimuusikat 5. novembril 1938. aasta Milano La Scala lavastuses. Orkestrit juhatas Richard Strauss. Teose originaalpartituur oli üle 100 aastat kadunud. See leiti 1970. aastate keskel Rooma Accademia Nazionale di San Cecilia raamatukogust. 1984. aastal kanti teos juba 2-vaatuselise variandina ette Pesaro Rossini festivalil. Edu oli piiritu. Ooper tituleeriti tagantjärele meistriteoseks. Seejärel on see olnud sagedasti mainekate teatrite repertuaaris. 1985. aastal etendati Milano La Scalas, 1986 Saint Louises, 1987 Londoni Covent Gardenis, 2003 Soome Rahvusooperis, 2007 Washingtonis, 2012 Firenzes, 2017 Rooma Teatro dell'Operas ja 2018 Como Teatro Sociales. Laialdasemat levikut on takistanud vajadus suure hulga kõrgetasemeliste lauljate üheaegne kokkusaamine etendusse ning samuti ka süžee suhteline nõrkus.
Tegevus toimub 1825. aasta mais Plombière’is asuvas Kuldse Liilia spaahotellis. Madam Cortèse’i hotelli saabub rahvusvaheline reisiseltskond, kes on teel Reimsi Charles X kroonimispidustustele. Majahoidja Maddalena ei ole rahul teenijate ettevalmistustega nende tähtsate inimeste saabumiseks. Hotelli arst Don Prudenzio teatab, et eelseisvate saabumiste tõttu peatatakse spa tavapärane tegevus. Spa teenindajad rõõmustavad ja lahkuvad. Hotelli omanik madama Cortese kahetseb, et ta ei saa ise kroonimisel osaleda ja nõuab personalilt, et täidetaks kõik külaliste soovid.
Saabunud reisiseltskond on tülpinud ja pahur. Krahvinna di Folleville on närvis, et tema riidekirst pole ikka kohal. Seal on parun di Trombonok, kes vastutab reisi üldise laabumise eest, Poola leskproua, markiis Melibea, keda eskordivad hispaania admiral don Alvaro ja antikvaar don Profondo ning armukade vene kindral krahv Libenskof, kes armastab poolatari. Madam Cortèse on sunnitud teatama, et ärasõit viibib, sest parajasti pole pakkuda vahetushobuseid. Külalised jagatakse tubadesse. Don Alvaro ja Libenskof on valmis Melibea pärast pidama maha duelli. Rooma poetess Corinna sepitseb oodi vennalikust armastusest. Temasse on armunud inglise ohvitser lord Stanley, kes asetab lilli Corinna ukse ette. Prantsuse aadlimees Belfiore püüab võluda Corinnat, kuid naine ei taha temaga tegemist teha. Peagi selgub, et neil pole mingit lootust jõuda Reimsi, sest ükski hoburakend ei suuda neid sinna kohale vedada. Madam Cortèse teeb seltskonnale ettepaneku minna järgmisel hommikul otse Pariisi, kuhu kuningas tagasi saabub. Selle ettepanekuga ollakse nõus. Seltskond veedab lauldes ja tantsides kõrtsis lõbusalt aega, Corinna ajab aktiivsel oma armuasju, korraldatakse improviseeritud bankett, et tähistada kuninga kroonimist. Igaüks laulab oma rahvuslikus stiilis kuninga ja tema perekonna ülistuseks laulu.