Teletaip

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Teletaip (inglise TeleTYpewriter) on tähti kirjutav telegraafiaparaat, mida kasutatakse tavaliselt lähtekohast ühte või mitmesse sihtkohta sõnumite saatmiseks läbi elektrilise ühenduse. Samuti kasutati neid algsetes keskarvutites ja miniarvutites, et sisestada käsurealt käske.

Üldiselt teletaipe tänapäeval enam ei kasutata, erandiks on mitu valdkonda lennunduses. Kuid ka lennunduses on arvutialane töötamine asendatud arvutipõhiste terminalidega, kus kasutatakse teletaipide asemel ekraane.

Ajalugu

Teletaibi eelkäija oli börsitelegraaf, mida kasutati 1870. aastate alguses. Need masinad edastasid teksti, mida juhiti läbi juhtmete. Eriotstarbelisi telegraafikirjuteid kasutati selleks, et need edastaks börsiturul toimuvaid muudatusi läbi juhtmete.

Aastal 1902 pöördus elektriinsener Frank Pearne Morton Salti juhi Joy Mortoni poole, otsides sponsorit, et rahastada uuringuid telegraafiseadmete arendamiseks. Joy Morton pidi otsustama, kas sellel on mõtet, ning konsulteeris Charles Krumiga, kes oli Western Cold Storage Company asepresident. Krum oli huvitatud Pearne'i aitamisest, seetõttu loodi vajalik labor Wedtern Cold Sorage'i maja pööningukorrusele. Frank Pearne kaotas ühe aasta pärast projekti vastu huvi, lahkus sellest ning hakkas tegelema õpetamisega.

Aastal 1908 valmistas Morkrum Company töötava teletaibi, mida kutsuti Morkrumi telegraafi printijaks ning seda testiti Altoni raudtee peal. Aastal 1910 kujundas ja paigaldas Morkrum Company esimese äriotstarbelise telegraafisüsteemi Bostoni ja New Yorgi vahele, kasutades Morkrumi telegraafimasina "Sinise koodi versiooni". Teletaip arenes läbi mitmete leiutiste, mida arendasid sellised insenerid nagu Royal Earl House, David E. Hughes, Edward Kleinschmidt, Charles Krum, Emile Baudot ja Frederick G. Creed.

Valdkonnad, kus teletaipe kasutati

Teletaipide põhikasutusvaldkondi oli viis:

• Vahetuskaubandussüsteemid nagu Telex ja TWX. Need tegid arvutusi kahe masina vahel reaalajas, nii et see, mis kirjutati ühte masinasse, ilmus teise otsekohe. Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias olid reaalsed telefoni kõned; Saksamaa kasutas "helistamiseks" klaviatuuri süsteemi; Valmiskirjutatud "vestluse" saatmine oli võimalik, aga et edastus sõltus ühenduse ajast, oli tavaline, et sõnum kirjutati paberlindile ja edastati siis pausideta.
• Renditud liini ja raadioteletaipide võrgud seadistati nii, et need edastaks infot sihtkohast sihtkohta või sihtkohtadesse, toetades valitsuse info töötlemist nagu: arvete tasumised, tootmisvõimekus, kauplemine, ostud, nende andmete kohaletoimetamist ja vastuvõtmist, mis kiirendaks omakorda konkreetse firma sisest infovahetust.
• Sõnumivahetussüsteemid. See oli algne e-posti versioon, mis toimis elektromehaaniliselt. Sõjalised organisatsioonid kasutasid sarnaseid süsteeme, kuid need olid tavakodanike süsteemist eraldatud.
• Raadioedastussüsteemides nagu ilmaennustus, uudised.
• Tsüklisüsteemides, kus ühte masinasse trükitu ilmus kohe ka kõikidesse teistesse süsteemis olevatesse masinatesse. Politseijaoskonnad kasutasid selliseid süsteeme, et seostada omavahel piirkondi.

Juhtnupud

Kirjutusmasina või elektromehaanilise printeriga saab paberile tähti trükkida ja teha teatud toiminguid, näiteks kelgu viimine rea algusse jne. Kõiki mitte väljaprinditavaid käske edastati samamoodi nagu prinditavaid käske: masinas saadeti juhtnupuga signaal, mille alusel pidi masin sooritama kindla toimingu. Tänapäevaks on ainult mõni üksik nupp oma algse funktsiooni säilitanud, kuna tänapäevastes arvutisüsteemides on paljud funktsioonid olemas, mis sooritavad nüüd

Viited

• en:Teleprinter#cite_note-kekatos-16